2. Noorik laulab.
SL 1770.
H, Setu 1903, 522 (61) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
Sõbrakõsõ_ks, mu sysarõq,
keväjätseq linnukõsõq,
teele_ks ütle ni kynõlõ,
mari, teele manitsõllõ:
kui teil iks kos´aq kodo tulõvaq,
viinaq kodo veerüseq,
angu-i viino ese juvvaq,
ese juvvaq, ime juvvaq -
joova_ks nääq viinaq viimätsest,
joova_ks nääq kos´aq kogonist,
neio_ks nääq elo essütäseq,
neio_ks muudo mutitasõq!
Minokõist iks neiokõist,
minno meelimar´akõist!
Oh iks minno ulli neiot,
meeleldä meelimar´akõist -
kui_ks kos´aq kodo tulliq,
viinaq veeriq velitsille,
anni_ks viinaq ese juvvaq,
ese juvvaq, ime juvvaq!
Jõivaq nää_ks viinaq viimätsest,
jõivaq ollõ otsanist,
mino_ks elo essütiväq,
mino muu mutitivaq:
saa-i pääd päävä nätäq,
hiust hellä tuulõtõlla!
Minokõist iks neiokõist,
minno meelimar´akõist!
Oh iks minno mereterrä,
suurõ järve soolaterrä -
olõsi_ks ma suvõ söömäldä,
käusiq talvõ ma kängäldä,
kui neiost saasiq ma ütest nädälist,
kabost katõsta päävästä,
saas´ nätäq neio ello,
saasiq kaiaq kabo ello,
saasiq pääd päävä nätäq,
hiust hellä tuulõtõlla!
Sõbrakõsõ_ks, mu sysarõq,
miä_ks või võivo tetäq,
kua võivo kohe minnäq -
ärä_ks tull´ minnäq lohtuvallõ,
ei meelitahtuvallõ!
Sünnü-i hiuss ese kodo,
vanik vele vaja pääle,
sünnüs iks hiuss ülä kodo,
valgõ pää ülä vanijallõ.
Kui ma_ks olli neiokõnõ,
üles iks kasvi kabokõnõ,
sõrmus sõrmõh oll´ tinanõ,
veereh vaskivitsakõnõ.
Kui tull´ pühänes päiv,
astõ_ks armas aokõnõ,
lätsi_ks marja mäele,
lätsi orgo ubinahe,
tuugi_ks paistsõ pall´o maad,
välge väega kavvõndõhe:
edo_ks minno tuha tundsõ,
tuha tundsõ, sada sallõ,
sõrmust tull´ sõrmõst võtma,
pääst rätti pästmä.
Sõbrakõsõ, mu sysarõq,
kui_ks sai neio ülä kodo,
sai kasa kaalalõ,
sõrmus sai sõrmõ kullanõ,
viirde hõpõvitsakõnõ.
Hot´ iks tull´ pühänes päiv,
tull´ armas aokõnõ,
lätsi_ks marja mäele,
lätsi orgo ubinahe,
sõrmus iks paista-s pall´o maad,
välgi-s väega kavvõndõhe;
ega_ks minno inäp tuha tunnõ-s,
tuha tunnõ-s, sada salli-s,
sõrmõst tulõ-s sõrmust võtma,
pääst rätti pästmä!
Uma_ks ülä mano tull´,
uma_ks kasa mano kaldu
sõrmust iks sõrmõst võtma,
pääst rätti pästmä:
"Mineq är kodo, meelimari,
olõ-i sa inämb uh´olda hobõnõ,
valimilda varsakõnõ -
olõ_ks ma uh´a hoitja,
sino kabla kandja:
kohe ma_ks lasõ, sinnäq läät,
kohe ma_ks pästä, sinnä päset!
Olõ-i inäb uma minemine,
armal uma astminõ."
Neiokõsõ_ks noorõkõsõq,
miä teil iks viga veerätellä,
kua_ks teil viga kul´atõlla!
Kui ti_ks kokko kogonõt,
kui_ks ti parki panõhtut,
üte_ks ti luu lõpõtat,
tõsõ arma alostat.
Laulat iks ilda õdagu,
laulat iks varra hummogult,
üü_ks otsani kul´adiq,
päävä_ks viirde veerätellet,
syski_ks pia perrä tulda-i,
varra vajja haarõta-i.
Oh iks naid naisi, neiokõisi,
linikpäid, linnukõisi -
tulliq nää_ks kokko ütest tunnist,
astõq aost veitüst,
ülä_ks pia perrä tull´,
kasa_ks varra vajja haard´!
Sõbra_ks-kõsõq, mu sysarõq,
keväjätseq linnukõsõq,
teele_ks ütle ni kynõlõ:
tulõ_ks mul minnäq, miä tetäq,
üläga üteh minnäq,
kasaga kalduda!
Sõbrakõsõq ni sysarõq,
teile_ks no ütle ni kynõlõ:
kui_ks tulõ turupäiv,
kui lask laadopäiv,
tulgõ_ks mano turu pääl,
laskõq mano laado pääl!
Mullõ_ks kõrrast kynõlgõq,
arvo peräst juttu ajagõq,
sys iks meelüs mino miil,
sütüs haigõ süä,
saa_ks sõpru(s) synolõ,
imekana kaalalõ!