3. Peigmehe omaksed laulavad.

SL 1771.
H, Setu 1903, 518 (59) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Langukõsõ_ks, linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
teile_ks ütle ni kynõlõ,
mari, teele manitsõllõ:
neio_ks imä helläkene,
neio_ks maama, mar´akõnõ,
sinno_ks kitä ni tehnä,
sinno armast avvustõllõ,
et iks sa hoijiq hüä tütre,
kalli kanasõ kasvadiq,
kiä_ks kullõs mi koto,
kua_ks pelgäs mi pereht!
Ülä_ks imme helläkeist -
poig nakas´ iks naist naitma,
ubasuud ostma,
toda_ks iki mi ime,
tuud iks kandja kahitsi:
"Määne saa_ks meelikas minnij,
määne käpe käskjalg?
Moss´ tä_ks saa kur´ast kotost,
ilotusõst elämisest,
kiä um iks op´nu unitsõst,
mari, op´nu magama?
Ülä_ks ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ
lää_ks üles ajama,
kulla ülest kutsma:
"Tulõ_ks ülest ime aieh,
kalluq üles kalli aieh!" -
ütles iks imme immisest,
vanna naist varõsõst,
ütles iks imme pümehest,
sõimas iks sõgõhõst?"
Elli_ks päävä, kai kats.
Kui_ks sai minnij võõdõtus,
ubasuu ostõtus,
ärä_ks ma näi näiokõsõ,
kavatsõlli kabokõsõ:
mullõ um iks saanu meelikas minnij,
sõrmil sõnakullõja!
Kui tulli_ks õdagukõnõ,
kui_ks viirü vilukõnõ,
inne lää-s tä, mari, magama,
lää-s hellä hingämmä,
meeni kohend´ ime koti,
meeni_ks pand´ ese pad´a.
Nakas´ iks magama minemä,
kat´millõ kaaldumma -
oh iks meelikas minnij,
oh iks käpe käskjalg! -
tulli_ks hillä ime mano,
madaluisi maama mano,
kõrva man kynõli,
suu man sorahõlli:
"Ime_ks-kene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
kui_ks tulõ hummogukõnõ,
astus ao-veerekene,
kall'ku-i_ks sa esi karja saatma,
viir´ku-i_ks vitsa võtma -
astu_ks mino asõmõllõ,
kallu_ks kat´mõ veerelle,
aja_ks üles asõmõlt,
kallu_ks üles kat´milt,
touka_ks üles torõhõhe,
käseq üles kärehehe!"
Oh iks hüä ülä ime,
maama maani mõistõlik!
Touka-s ülest torõhõhe,
käse-s ülest kärehehe,
kutsi_ks tä ülest kullatsõhe,
ai üles armahe:
"Üles iks tulõq, meelikas minnij,
käänäq, käpe käskjalg!"
Oh iks mi meelikas minnij -
kui tä sys iks johtu kuuldvat:
ime_ks jo hillä hel´otas,
maama man üles aja -
karas´ iks üles kat´milt,
astõ asõmõ veerestä
heitünnü, hirmunnu,
piho, tull´ üles peläteh.
Ülä_ks ime helläkene -
kagoh iks miildü ime miil,
ärä süttü ime süä!
Oh iks naaq külä külmäq keeleq,
oh iks naaq valla vaivaq nynaq,
kiä_ks viil tahtsõq saajo hukada,
partsi paarist laotõlla!
Meil olli_ks vell´o loonatark,
mari maani mõistõlik,
jätä-s tä maalõ maatavva,
kõrvalõ kynõldavva!
Või_ks kolka kynõldaq,
viitä muudo veerätellä -
minol um iks minnij hüä,
um käpe käskjalg:
käüse_ks mino käskeh,
lätt mino lähäteh,
ütle-i imme immisest,
vanna naist varõsõst!
Oh iks mi tark mino poiga,
kavval´ kundsõni kasunu -
tark oll´, targastõ tekk´,
illos´oll´, ilosahe tekk´:
võtt´ iks targalta talolta,
ilosalt eläjält,
kiä olli_ks verd veselät,
oll´ suku sorõhõt!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ
ütel´ tä umalõ imele,
edo maamalõ manidsi:
"Oppa_ks mu ull´ naane,
meeleldä meelimari!
Oppa sa_ks uma usu perrä,
murraq uma muu perrä,
lasku-i küläl kynõlda,
lasku-i_ks veerel veerätäq!"
Toda_ks taha-i mi vell´o.
Naksi_ks mi kost´ma tulõma,
armaq aigu viitmä,
oh iks mu meelikas minnij,
ubasuu ostõtav -
kutsi tä_ks imme, kutsi esse,
kutsi meid mõlõbit:
"Ega_ks ti kuagi kodo jäägu-i,
mar´akõnõ umma majja,
mino läkiq kodo kost´ma,
viina mano veerätämmä,
ollõ mano oitamma!
Tuud iks pelgü peläku-i,
tuud iks murõht murõhtagu-i,
et teid pandas paljost,
liidetäs liisnast!"
Ülä_ks ime helläkene,
kasa maama, mar´akõnõ,
lätsi_ks üteh minijäga,
kaldu üteh kalliga.
Sääl iks tä kitt´, sääl kiusas´,
umma armast avvustõlli:
"Minol um iks meelikas minnij,
um käpe käskjalg!"