2. Eksinud peigmehele, kes oma endise mõrsja maha jätnud.

SL 1775.
H, Setu 1903, 207 (99) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kae_ks ma, kae meelestänni:
vele_ks-sa-kene noorõkõnõ,
jätiq sa_ks maalõ maatava,
heidiq sa_ks maalõ hingätävä,
häü- teiq sa_ks -hällü tarrõ,
kah´o_ks-kablaq katussihe!
Sedä sa_ks ihksiq ilma piti,
sedä sa_ks vaidliq valda piti:
kolgah iks pall´o kullakõisi,
veereh pall´o virvekeisi,
ilmah kävet sa_ks neiot essüteh,
vallah iks muida mutitõh!
Jätiq sa_ks maalõ Maiõ sängü,
linnu, heidiq sa_ks meelest Liiso sängü,
maalõ jätiq sa_ks tuu mar´akõsõ,
liidi_ks tuu linnukõsõ,
kinga sa_ks aiq armaq jutuq,
kedä sa_ks tahtsõq naasest naita,
kedä_ks sa osta ubasuust!
Olli_ks sa pini petmä,
pini olliq sa_ks pikile sõrmilõ,
krants iks kallilõ käsile.
S´oo_ks ma ütle ni kynõlõ:
kohe sa_ks viskat uma vere,
uma_ks kana kaotat?
Jummal nakas iks su ello essütämmä,
sino nakas iks muudo mut´utamma!
Kui_ks lätsiq sa neio poolõ,
astõq sa_ks neio asõmõllõ,
neio_ks vannõ valgõnni,
neio_ks kirge kikkanni,
poonit´ iks poolõni üüni.
Kae_ks, kae meelestänni:
oo_ks su ull´ pääkene,
sino_ks mõro meelekene!
Jätnü-s sa maalõ maatavva,
kõrvalõ jätnü-s kõnõldavva,
toonuq sa_ks är kulla umma kodo,
umma majja, mar´akõnõ,
elänü sys ti_ks üteh ilosahe,
kasunuq kallihe,
naanu-s su elo essümmä,
naanu-s su muudo mutt´umma!
Miä_ks tä silm tsilgahas,
satas iks neio sarnalt,
tuu saa_ks no patt sino pääle,
veerüs iks vesi su verele!
Vele_ks-sa-kene noorõkõnõ,
künnü_ks mi sinolt küsümä,
nõsõ mi_ks sinolt nõudma:
kolga naksiq sa_ks kiili kullõmma,
valla suid sorõhit -
ütle-s viir sino verest,
ilm iks sino essünüst.
Süü tiiät iks umah süämeh,
umih piät iks mõroh mõttih,
tiiät iks uma tegemise,
uma_ks elo essütämise.
Kae_ks ma, kae meelestänni,
kae_ks ma meele poolõstanni:
kui tahtsõ_ks no papp laulataq,
kerikoh iks no pappi kirotaq,
uma jätiq sa no neio unõssihe,
uma jätiq sa_ks kabo kaotsihe,
jätiq sa_ks maalõ maatava,
heidiq meelest hingätävä,
vele_ks-sa-kene noorõkõnõ!