3. Eksinud peigmehele, kes oma endise mõrsjaga kohut käinud.

SL 1776.
H, Setu 1903, 527 (64) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

S´oo_ks ma kuuli üle kolga,
veidikese üle veere,
kuuli_ks ma kolgast kur´a jutu,
veerest sõnomõ vihasa:
kuuli_ks su kohut käuvat,
kuuli_ks su kalluvat kantorahe.
Olliq sa_ks, veli, üle veere,
olliq, kulla, tõõsõh veereh,
nuurmiis tõõsõh nulgah -
olli_ks kullus´ sino kohus,
tiiti kavvõh kantora olõk´:
kaboga olliq kantorah,
kullaga kohtuh.
Velekene sa_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ_ks, nõrgakõnõ!
Oh iks mi neiokõist,
mi meelimar´akõist -
ärä ikk tä minnenänni,
kahitsõs kalduh!
Um iks täl hirm hiussih,
pelg neio piha pääl:
jäti_ks sa maalõ maatava,
kõrvalõ kynõldava,
kua_ks kulla kohut käve,
kua kabo kantorah -
ese-jätiq-kodo ikma,
kaugust kahitsõmma.
Oo_ks mi neiokõist,
mi meelimar´akõist -
edo_ks ikk teele minneh,
kahitsõs kalduh!
Tuu ikk mi ello:
"Nakas iks ello essütämmä,
nakas iks muudo mutitamma.
Oh iks minno neiokõist,
minno meelimar´akõist -
sinnä saa_ks ma, vaenõ, vaihhõllõ,
kehväline keskehe
ilma meele mõtlõmalda,
uma hinge tiidmäldä!
Kui ma_ks ette tiidnüq,
kabo, ette kavanuq,
lännü-s ma kotosta kohegi,
vällä viirnü-s velitsist.
Olnu_ks lats laulatamalda,
parts´ paari pandmalda,
kui käunu[-s] iks kitu-kerikoh,
käunu[-s] au-alõvah!"
Kuulõ_ks sa, korgõ kosilanõ,
kuulõq sa_ks, pikk peiopoiss:
hot´ iks sa sajaga sõitnuq,
kaldnuq kaasikil,
kui_ks meele kuuldaq saanuq,
saanuq kuuldaq kolgast maad,
veidü veere rahvast -
naanu-s meil ese andma,
vell´o viina juuma,
pannu_ks mi sajaq saisma,
jätnüq peio piiri pääle,
kosilasõ kullõmma,
lännü-s kotosta kohegi,
vällä viirdnü-s velitsist!
Saanu_ks paiku parebit,
asõmit armappi,
kotussit kullatsõppi:
löüdnü veerest tuu vele,
imekana kasumah,
kua_ks olõ-i veli kohut käunuq,
kabo olõ-i peräst kantorah olnu.
Kuulõq sa_ks, korgõ kosilanõ:
kui saa_ks neio võõdõtus,
saa kana kannõtus -
kuulõq sa_ks, korgõ kosilanõ,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
mari_ks, teele manitsõllõ:
eläge ti_ks ilosahe,
kasugõq kaunihe!
Süüd tiiäq iks umah süämeh,
ohtu omila olõla!
Pesku-i mi neio piha pääle,
ohtu neio ola pääle -
meil um neio noorõkõnõ,
imelats helläkene,
um iks tä olga ohkõnõ,
um täl iks pihta peenikene!
Kuulõ_ks sa, korgõ kosilanõ,
kuulõ_ks, pikk peiopoiss!
Vast nakat iks innist tahtma,
kolmahavvast kalutamma:
"Kui_ks ma võtnuq tuu neio,
kua_ks ma peti, tuu piho,
tuu saanuq mul iks naane naarutsõp,
inemine ilosap!
Võti_ks ma kur´a umma kodo,
kalõ hindä kaalalõ."
Oh iks mi nuurt neiokõist,
mi meelimar´akõist -
ärä_ks sys kuios kui kadajakõnõ,
är lõpõs kui lõhmusõkõnõ,
kuios iks süämekurbusõlõ,
haigõs jääs meelehaigusõl!
Kuulõq sa_ks, korgõ kosilanõ:
tiidse_ks võttaq, tiiäq elläq,
tiidse_ks kossiq, mõistaq kullõlda:
ärä_ks eläq ilosahe,
kaboga kallihe,
tuu_ks sa neio unõhtõllõq,
umast meelest minehtelleq!
Kui_ks ti elät ilosahe,
kui_ks ti kasut kallihe,
kutsu_ks kost´ma ega kõrra,
arva egala aola,
kutsu_ks tütärd, kutsu vävvü,
kutsu_ks vävvü väikeist.
Kui ti_ks elä-i ilosahe,
kui ti_ks kasu-i kallihe,
kui_ks tult kost´ma,
armaq aigu viitmä,
panõ sys iks ussõ ummussihe,
pajalavvaq paossihe,
uma tütre tarrõ kutsu,
kanasõ ma tarrõ kae -
jätä_ks mi väü värehte taadõ,
umadsõ ussõ taadõ!
Saada pinilt pingikese,
kerähannalt kergokõsõ,
koh istuq ülällä,
perset toedaq peiolla.
Kodo_ks-mi-tütärd kostitõllõ,
umma armast arvõllõ -
ülä lätt vällä värehte takast,
kõnd´ müüdä kõlgussit.
Sinnä_ks mi sullõ süüki saada,
veese pini perehvat´ka:
kirbu kirivä külega,
täi tähtsä otsaga.
Kui_ks ti elät ilosahe,
kui_ks kasut kallihe,
tulõ_ks kodo kodotütär,
viird veliste sysar,
lää_ks mi vasta väüle,
oiu_ks mi vasta umalõ,
lää vasta moro pääle,
lää vällä värehtille,
lää ussõ, olu käeh,
lää viirde, viin man!
Umal viinal veerätelle,
umal ollõl oitõllõ.
Um iks vessel´ mi viin,
um iks ussin mi olu -
viinatuujaq veseläpäq,
ollõtuujaq usinapaq!
Kagoh sys kull´aq kul´atõllõ,
virvekeseq veerätelle:
sys olõ-i mitund meelepahha,
olõ-i kuut kurva miilt!
Vahtsõ_ks languq, linnukõsõq,
mi meelimar´akõsõq,
kullõlgõ_ks, miä ma kuugu,
mõistkõ_ks, mõistkõq, miä mõistuda!
Teile ma_ks kurja kuulutõllõ-s,
anna-s tiidäq tigõhõt -
esi_ks ti teiq ilotuhe,
kull´aq, väega kur´astõ:
kyik iks kolk kynõlõs,
kyik iks viir veerätäs!
Langukõsõ_ks, linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
kolga või-i juttu kullõlda,
valla suid sorõhit:
kolk iks kyigildõ kynõli,
viit värki veerätelli,
mõnd värki mõistutõlli -
mi_ks kuuh kul´atagõq,
virveq, üteh veerätägeq!
Mi_ks süü ütist süüki,
mi_ks juu ütist juuki,
täämbä_ks ti siih olt:
ti um rahvas, mi ravi,
ti pereh, mi pido.
Kui_ks mi hummõn sinnä lää,
lää ülehummõnitsõ,
ti saa ravi, mi rahvas,
ti saa pido, mi pereh!