4. Eksinud mõrsjale.(Üleüldne laul.)

SL 1777.
H, Setu 1884, 100 (20) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Teno_ks olguq jumalallõ,
au maalõ Marijallõ:
hot´ iks juhtu tä jutta sisse,
naistõ naaru vaihhõllõ,
oll´ iks täl osa alalõ,
oll´ jaoq jätetüq,
jää-s iks ilma-ilotuhe,
alla ilma armõtuhe,
jää-s hiitmä hiusõga,
tands´ma ilma tanolda!
Jessu_ks pidi pikä hoolõ,
Marija kanni kõrra kangõhe,
Jessu_ks tasõ tano ala,
säie_ks naistõ rõivihe,
inemise ehtihe.
Mis no_ks tetäq, kohes minnäq?
Pall´o_ks pattu ilmana,
pall´o kurja kotussidõ.
Oo_ks poissa pettijit,
oma hinge andijit -
anni_ks naaq hinge Hiiopillõ,
luu-kundiq kuratillõ,
kui naa_ks petiq noorta neiot,
kui naa_ks petiq peenükeist!
Toetsõq naa_ks tullaq kosjovallõ,
kosjovallõ, ostõmahe -
kui läts iks tuu kohus kur´astõ,
lätsi ilo ilotus,
ega naaq es tulõq kosjovallõ,
veerä-s ummi viinoga.
Kolk iks ütel´: kodo jääs,
valda ütel´: vanas lätt!
Teno_ks olguq jumalallõ,
au maalõ Marijallõ:
jää-s tä kodo kolga läbi,
vanas valla jutu läbi -
olli_ks täl osa alalõ,
olliq jaoq jätetüq!
Kuulõ_ks, mu kull´a sysarõni,
mõistaq, meelimar´akõnõ:
petüst teku-i peio ümbrel,
kavaluista kaasa manna -
taha-i inämb peio petüsit,
taha-i kaasa kavalust!
Tiit iks kui petüst peio man,
kavaluista kaasa man,
peio nakas sys piitska andõma,
kaasa näütäs karbatsit!
Mõistaq sa elläq, mõistaq ollaq,
elläq iks ülä ümberel,
uma kaasa kaalal!
Olõ_ks hüä üläle,
kallis umalõ kaasalõ,
sys naka-i tä muistist murõhtama,
kolmahavvast kuulutama!
Kuulõ_ks, mu kull´a sysarõni,
mõistaq, meelimar´akõnõ:
egas halvast api olõ-i,
meelepahast paremb saa-i -
mõistaq elläq, mõistaq ollaq!