5. Eksinud mõrsja vabandamine ja manitsemine.

SL 1778.
H, Setu 1903, 525 (63) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Langukõsõ_ks, linnukõsõq,
mi meelimar´akõsõq!
Oh iks mi neiokõist,
mi meelimar´akõist,
oh iks ulli neio esse,
oh iks kallist kandjat -
s´oo_ks olõ-i neio süüd,
neio süüd, kabo kaih,
s´oo_ks um ese süüd,
ese süüd, kandja kaih:
mille_ks naaq oppa-s ulli neiot,
mille naa_ks noomi-s noorõkõist,
vii-s naaq aita neio asõnd,
pähüts-patja päälikohe?
Kui_ks tull´ õdagukõnõ,
veere vilu aokõnõ,
küläst hot´ tull´ kümme ts´urra,
veerest tull´ viis veljä,
kyõ lasiq mano magama,
kõrvalõ kynõlõmma,
lasi_ks naaq vassiq vaesil,
kakkuq külä kar´ussil.
Olli_ks tä noori neiokõnõ,
olli_ks tä kassuj kabokõnõ,
umast tekk´ ullista päästä,
rumalist mõttist.
Jälki ma_ks ütle tõist värki,
kabo, katsildõ kynõlõ:
s´oo_ks olõ-i ime süüd,
ime süüd, kandja kaihh,
s´oo um iks noorõ neio süüd,
neio süüd, kabo kaihh!
Ese and´ hirmu hiussihe,
ime and´ kari kaala pääle -
neiokõist iks noorõkõist,
imelast helläkeist -
tei_ks tä ese tiidmäldä,
kullakõnõ, kuuldmalda,
tei_ks, hani, tä halvastõ,
partsi, paha-ilotuhe:
häü-tõi-hällü tarrõ,
häükablaq kaartihe!
Neiokõist iks noorõkõist -
kui_ks oll´ inne ellenäni,
kabo üles kasvuh,
olli_ks lillih livva man,
olli_ks as´ah aknih.
Esel oll´ ka tarõ illos´,
oll´ maja margonõ,
olli siidi saina pääl,
paprõq pajalavva pääl.
Kui_ks no neio kur´astõ tekk´,
ese tarõh ilotuhe,
häü-tõi-hällü tarrõ,
häükablaq kaartihe,
johtu jutta sisse,
naistõ naaru kottallõ,
jää-s lilli livva mano,
jää-s asja aknillõ.
Hot´ oll´ esel korgõ kodo,
hot´ maja oll´ margonõ,
sattõ_ks siidiq saina päält,
paprõq pajalavva päält.
Edo_ks neio vasta lausi,
kabo_ks katsildõ kynõli:
"Oh iks minno ulli neiot,
meeleldä meelimarja,
mille_ks ma, hani, halvastõ tei,
kullakõnõ, kur´astõ tei?
Vell´o tull´ iks mano magama,
kõrvalõ kynõlõmma,
vannõ inne valgõt,
kõrdapite kynõli!"
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ -
vell´o oll´ pehme petmä,
olli_ks tä ussin oks´ma,
neio oll´ pehme perrä laskma,
vasta võtt´ väiko valgõga.
Sai_ks hanil halvastõ,
kodotütrel kur´astõ.
Mullõ_ks ütel´ küläveli,
kõrval oll´, ni kynõli:
"Kui sul iks, hanil, halvastõ,
saat sa, ull´, oksitus,
tulõ_ks ma appi hoitma,
nõdõrmullõ nõrgutamma,
kanast naka üteh kasvatamma!"
Selle_ks sai piho petetüs,
sai_ks ma, ull´, oksitus.
Kuulkõ_ks no, ülä umadsõq,
vele_ks-sysarõq mõlõmbaq:
saa-s ti piho petetüs,
ti osi oksitus,
sai_ks petet mi neio,
oksit mi os´akõnõ!
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ,
imelats helläkene,
kui_ks tä au alalõ hoitnuq,
leeme liia kaalalõ,
saanu_ks tä paiku parebit,
asõmit armappi!
Ese_ks kirot´ ilma hüvvä,
panni_ks mano pall´o rahha,
sys iks sai võõnu võõdõtus,
ubasuu ostõtus.
Neiokõist iks noorõkõist,
imelast iks helläkeist!
Hoitnuq au tä alalõ,
leeme liia kaalalõ -
esekeist iks helläkeist,
neio meelimar´akõist -
pannu-s vällä pall´ond rahha,
umma kulda kulutannu-s,
umma rahha raisanu-s!
Jätä-s tä kolgalõ kynõldaq,
jätä-s iks veerele veerätäq.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
imelats helläkene,
tsih, tsih iks, taada vajja,
taad sullõ tarbist!
Kiä sul iks käsk´ kinäste kävvü,
käsk´ ollaq uhkõhe?
Poissa_ks petiq pehmehe,
selle sai_ks asõ sullõ alap,
kaartõq kasinapaq!
Kui_ks sul oll´ ese kodo,
oll´ veerüs vele tarõ,
kui hoitnu_ks au sa alalõ,
hoitnu_ks pihah ime piimä,
ime vaiva varbih,
üle olnuq kolga kullakõnõ,
üle_ks veere virvekene!
Kui_ks keereq kirmaskihe,
kui_ks astõq alõvahe,
kui_ks sa hindä ehitelliq,
vanikõl valmistõlliq,
sai_ks illos´ ehiteh,
sai_ks vallus´ vanikõl.
Teiq ilma-ilotuhe,
kabo, väega kalõstõ:
uma ese ikõdiq,
kodovanõmbaq kurvadiq!
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
tsih, tsih, taada vajja,
taad sullõ tarbist!
Esi_ks teiq, esi eläq,
kui_ks kamandiq, nii kasuq!
Hot´ saa sul kuri elämine,
saa kalg´ kasuminõ,
või-i ikkõq ese pääle,
kuukuq kodovanõbillõ -
olt iks esi süüdläne,
partsi, esi pahalinõ!