6. Eksinud peigmehele, kes tütarlapse ära võtab.

SL 1779.
H, Setu 1903, 524 (62) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Kae_ks ma, kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani -
velekene_ks noorõkõnõ,
imelats helläkene,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
mari, sullõ manitsõllõ:
ega mi_ks salli[-s] neid saajo,
kitä-s neid kihljatsi,
taha-s s´oolõ talolõ,
essüq neile eläjälle!
Velekene_ks noorõkõnõ,
küünü_ks sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudma:
mille_ks sa tii siiä teiq,
mille_ks sa jäleq siiä jätiq?
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
küünü_ks sinolt küsümä,
nõsõ_ks sinolt nõudma:
kiä_ks pini siiä pett´,
kiä_ks koira siiä kuts´?
Siiä_ks pett´ pehme perse,
arvssiq armaq asõmõq -
ärä_ks naaq petiq mi vele,
ärä_ks naaq oksõq mi os´a.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
noorõ_ks-kõnõ, nõrgakõnõ,
pääle_ks naka laulma,
laulma, laskma:
võttaq taha-s mi ese,
kannahtõllõ-s kandja!
Olli_ks meil vell´o loonatark,
kallis kavval´ oll´ kasunuq:
jätä-s maalõ maatavva,
kõrvalõ kynõldavva,
jätä-s ikma ese tarrõ,
jätä-s kolgalõ kynõlda,
jätä-s veerele veerätäq!
Ülä_ks essä helläkeist,
kasa maamat, mar´akõist -
hot´ naaq es tahaq s´oost talost,
esi taha-s võttaq s´oost eläjäst,
esi_ks naaq hinele kynõliq,
tõnetõsõlt küsütelliq.
Ese_ks ütel´ imele,
ime_ks ütel´ esele:
"Võtkõ_ks är poja võõdõtu,
uma kana kynõldu!
Kui_ks mi võta-i võõdõtut,
imekana kynõldut,
kui_ks mi võta-i võõdõtut -
võta tõsõsta talosta,
essü tõsõlt eläjält -
sys tä nakas iks elleh ikma,
nakas kavva kahitsõmma,
saa_ks kolgalõ kynõldaq,
saa_ks veerele veerätäq."
Ese_ks oll´ loonatark,
mari maani mõistõlik -
ese_ks ütel´ imele,
katõkesi kynõliq:
"Kui_ks saa naane pojalõ,
sys iks meele minnij saa,
saa käpe käskjalg;
jää-i ilma ilotuhe,
kad(s)o-väega kalõstõ.
Kui jätä võõnu võtmalda,
tuvikõsõ toomalda,
nakas tä_ks ikma uma iä,
nakas kuukma ese kotoh,
vell´o sys iks elo essütäs,
vele muu mutitas!"