14. Mõrsjat pilgatakse.(Vakapäeval.)

SL 1809.
H II 59, 267 (7) < Setumaa - A. Suurkask (1897).

Mul um viha vele pääle,
paha parhillaki:
veli veie viinaq tuuhu viirde,
kosõ naase tuust veerest,
tuu nurmõ nulga päält,
tuu kodo kolga päält,
koh oll´ kolgah kykõ kuremb,
veereh kykõ vihasam[b]!
Kyõ sa ihksiq uma iä,
kaieq uma kasupõlvõ!
Ärä sa sõkiq sõõru veereq,
pitsitelliq jyy perve
ummi nisso nirgutõllõh,
ummi nänni näütelleh.
Veeriq sa mu vele vildi ala,
karksiq sa mu vele kaho ala,
sinisärgi siilo ala.
Iga rea otsas korratakse siin neid sõnu: "kasso, masso". V. 7 koh kk. tuu.

SL 1810.
EKS 8° 4, 425 (8) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Velekene noorõkõnõ,
küll sa_ks kõnnõt kümme küllä,
sandõt sada tarõlävve,
lasit iks mustal mujal kävväq,
kõrvil kõndiq kavvõmbah:
otsõt iks ilmast ilosat,
taiva alt targõmbat!
Velekene noorõkõnõ,
otsõt sa_ks naist Oudovast,
piiret naist Pihkõvast,
saa-s sul naist meelelist,
kaasa kaala-arvolist!
Velekene noorõkõnõ,
puttu sul kätte puusõta,
nimesist nisõldunu,
olli_ks käsist kääneldünü.
Saie_ks sitt seletäjäle,
saie koorik korjajalõ.
Kuri_ks miil kulla pääle,
viha uma vele pääle!
Velekene noorõkõnõ,
tõiq iks mujalt mustakõsõ,
tõsõst paigast tõrvaskannu -
umah küläh kütseq mar´aq,
veereh mar´aq vereväq!
Uma külä kenäq mar´aq,
sina teeset temä perä -
olli_ks tukõv tuubrilõ,
arvolinõ anomalõ!
V. 26 kenäq mar´aq, kk. vana märä.