15. Peigmeest kiidetakse, mõrsjat laidetakse.

SL 1811.
H I 6, 81 (3) < Vastseliina khlk. - P. Saar (1894).

Olli meil vell´o üle veere,
üle kolga kosilanõ!
Ülti velle joodikõs,
velle viinavõttijas.
Vell´o tulli oigõ ollõ mant,
tulli vessel viina mant,
ega tä ei pessäq umma peret,
umma immä ikõtõllõ-i!
Olliq sääl latsõq väikeseq,
olliq kanasõq kasinaq -
es ajaq ärä akõndõ alt,
kuvvõ kruudi kottalt,
võti üskä süvvennäni,
ligi leibä lõigatõn;
illo pidi umalõ imäle,
nalja külänaisilõ.
Vell´o meil tahtsõ tarrõ tetäq,
aita morolõ alostaq.
Ommaq mi vell´ol hääq hobõsõq,
ommaq kalliq kaarasüüjäq:
lääväq naaq mäkke mängin,
kallaspooli karõldõn.
Anna-i tä olgi hobõsilõ,
ei panõq ette paljast vett!
All sääl ommaq lilliniidüq,
pääl paistvaq palgimõtsaq,
omma man mahlakõoq,
veeren vihaleheseq.
Hobõsõq mängeq huulitsen,
varsaq mängeq vanijan.
Andvaq hobõsilõ mullutsõq aganaq,
kolmahavvatsõq kuhjaperäq!
Olliq sääl poisiq poolõq herräq,
meheq kalliq kaubameheq:
ommaq koton kullakuhjaq,
saisvaq koton hõpõsarraq.
Ei olõq meil puu puudust,
halo meelehaigust -
meil ommaq haukooq hallitõduq,
pirrumühüq mültünüq!
Ommaq meil kullatsõq kopliq,
ommaq vasitsõq vanijaq -
hiiro lasi kuldkoplihe,
varsa lasi vanijahe.
Olli tä illos noori meessi,
olli kõrki, kõnne poissi,
es tä naaraq näiokeisi,
es põlõq põllõpidäjit.
Lätsi tä naista võttõma,
kodokanna kullõma,
löüse tä näio üle veere,
löüse kalli üle kolga,
jäiväq täl joogiq jutusta,
sajaq saalõ kõnõlda.
Olli tä näio, olli nopõ,
saie naisõs, jäie laisas,
saie tä mullõ suurõs hoolõs,
saie kaala kurbusõs.
Olli tä naisilõ naadikõtt,
mehe kõrval pudrokõtt:
kulli jahhu tä kuul kulut´,
pütü piimä pääväl sei.
Selle täl jalaq kõvõraq,
seeremarjaq sinnä-tännä.
Sai ma hulgusõ hindäle,
ilma-kõndja kõrvalõ,
sai kokko kudr´aga,
lei kimpu kähäräga,
sai kokko kur´aga,
sai paari paganaga.
Sai kätte kärnäne,
sai peio pinnanõ -
ei võiq tunti turgu viiäq,
ei saaq müvväq, ei vaeldaq:
ei sünnüq, risu, rekke,
maha-i parrastõ vahelõ!
Hädä säänest hindäle pitäq,
ei saaq ka ärä häötäq!