17. Mõrsjat kiidetakse, laidetakse, õpetatakse.

SL 1813.
EKS 8° 4, 363 (43) < Räpinä khlk. - J. Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 196 (6) märgib laulikuteks Kõnnu küla naised.]

Näiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
kui sa olliq umah kotoh,
viirdüt vele põrmandul,
olõ-s sul midägi murõhta,
puudu-s sul puhas hamõh.
Kasvit sa, neio, kanasõst,
vinnüt sa, neio mõrsijast,
tullivaq sul kuvvõq kos´aq,
viirdüväq sul viieq viinaq.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
kui sa_ks võtat mi tsõdsõ,
mi kalli kanasõ,
om iks täl pund puutit,
tseasõrg sõrmussit,
hobohand kindit.
Tuhat om täl trullitut,
tuhat om täl trull´mada;
kuuskümmend kolgitut,
kuuskümmend kolk´mada;
kümme oll´ iks körditüt,
kümme ilma kört´mädä.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä sa uskuq külä juttu,
külä kennä kittemist -
üts kinnas kirstunulgah,
tuugi sõkõ sõrmita;
üts kaput kaanõ all,
tuugi kuri kontsada!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
kaksõ_ks kanglast Kustavilõ,
pistäq peost Piitrele!
Siin iks kaldus kalajärve,
siin iks piimätseq perveq,
siin iks pudrutsõq jõeq,
nurm siin rüki nukõrdi.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
kas sul ommaq kõlda-käeq,
vai om, mari, mar´a-käeq?
Näio olõ-i maanu maranakuul,
kõttu põnnu kõllakuul.