7. Pilkamine, kui sajarahvas mõrsjaga minema läheb.

a. Peigmehe kohta.

SL 1789.
EKS 8° 4, 177 (47) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Liisa Samuilov (1877).

Näiokõsõq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, nõrgakõsõq,
kaegõq, kas taa mi väü?
Hobo haavinõ iihna,
naane kõõvinõ riihna,
regi oll´ iks peräh pedäjäne,
kaustvitsaq kadajatsõq.
Näiokõsõq noorõkõsõq,
kes taa suuri sõitõnõsi,
ilma-kõrki kõndinõsi?
Olõ-i täl hopõn uma ostõt,
olõ-i satul´ uma saadu -
hopõn oll´ iks küläst küsüt,
satul´ oll iks vallast saadu,
piitsk oll´ täl peoh pihlapuinõ,
look pääl lo(o)d´apuinõ.

SL 1790.
EKS 8° 4, 192 (3) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Liisa Samuilov (1877).

Kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Pää pääl kui pähnämõts,
jalaq all kui aholuud,
hambaq kui rehäpidimeq,
suu kui soe sitamulk,
nõna kui naistõ nõglatuus!
Ammu täl habõnaq aet,
ammu lõõgut lõvvaotsa:
havva täüs sai habõnit,
kooba täüs sai kuumit.
Olõs saanuq mi kokko kor´ada,
saanuq mi paika panda,
sis saanu_ks sajalõ kapudaq,
vallalõ viil kindaq,
sysarillõ_ks sõrmikoq!
Kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Keeräq, väü, keressele,
astuq, väü, aho pääle!
Kaks viimast rida on maha jäetud, ei kõlvanud trükkida.

SL 1791.
EKS 8° 4, 545 (24) < Räpinä khlk. - Joh. Hurt (1877).

Kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Hobo iih hiirekene,
miis pääl paunakõnõ,
kirp täl kenä hobõnõ,
täi till´o täkokõnõ,
sikk sõiduruunakõnõ!
(Vastus:)
Velel küll hääq hobõsõq,
suurõq ruunaq, paksoq paadiq!
Meil oll´ veli hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline,
tennü ollõ umah kotoh,
mõdu umah mõttõ'ih.
Tulle üles hommongul,
varra inne-valgõ'õl,
hiit´ hiirolõ haino,
kand´ ratsolõ kaaro
ilma ese teedemädä,
kur´a kõrva kuulumada!
(Tagant hüütakse:)
Kodo, kodo, koosa neio!
Viigeq, viigeq, ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq!
Laulu lõpp, kaheksa rida, on maha jäänud, ei kõlvanud trükkida. V. 20 koosa võib ka Koosa, s.o. kohanimi olla. Selle laulu on ka J. Jagomann 1876 Räpinas Kõnnu külas üles kirjutanud. Vt. EKS 8° 4, 17 (3).

SL 1792.
EKS 8° 4, 14 (2) ja 524 (12) < Räpinä khlk. - J. Jagomann < Juula Suik (1876).

Näiokõsõq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, nõrgakõsõq,
kaegõq, kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Pää kui pähnämõts,
jalaq all kui aholuvvaq,
nõna kui naistõ nõglatuus,
suu kui soe sitamulk!
Kaegõq, kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
miä tõit mi tsõdsõlõ?
Tsõõriq tsuvvaq, veeriq viisoq,
pääle panniq päternit.
Velekene noorõkõnõ,
olõ-i sul umma hobõsta -
mingas mi tsõdsõl perrä tullit?
Näiokõsõq noorõkõsõq,
kaegõq, kas taa mi väü,
mi tsõõri tsõdsõmiis?
Hobo täl olinõ iih,
regi peräh pedäjäne -
täiq sul täko seieväq,
lut´kaq luuq järiväq!
Mis sul viga mullõ tullaq,
mullõ noorõlõ mehele -
mul om säksa särk säläh,
mul ommaq säksa saapaq jalah!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
mis sa pelgät mullõ tullaq,
mullõ tullaq, mullõ ollaq?
Mina tulli sino poolõ,
sina esi magasite.
Velekene noorõkõnõ,
nälg sul iki lavva takah,
tühi tandsõ tarrõ piti,
imä sul nüssi immissidä,
sõsar konnõ sõõr´atõli,
esä künd´ sul pahruga,
veli takah vitsaga.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä sa otskoq uhkõ'õt,
ärä sa vaht´koq valgõ'õt,
võta_ks vallast vaenõlatsi,
võtaq ori otsa päält,
kae_ks naista kaari päält,
tsõõriq naista tsirbi päält!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä_ks võtkoq liinast naista,
liinah ommaq liia laisaq:
kuulõ-i vällä kusõlõ minnäq,
viisi-i vällä vesile minnä,
suvõl kussiq soolavakka,
talvõl taaritõrdo'ohe.

SL 1793.
H I 8, 366 (9) < Vastseliina khlk. - J. Sandra < Mari Lõiv (1896).

Tõi sa tälle tsõõriq tsuvvaq,
tsõõriq tsuvvaq, veeriq viisoq.
Tuu-s sõlgõ sõrmõ suurust,
telge tingä arvulist -
saa-i sa naist naarulist,
magajada meelelist!

b. Peigmehe ja mõrsja kohta.

SL 1794.
EKS 8° 4, 11 (1) ja 520 (11) < Räpinä khlk. - J. Jagomann (1876). [Sama laulu dublett-teisendi H, Jagomann 186 (1) järgi on laulik Juula Suik].

Nakas´ näio kasumahe,
siidipää sirgumahe,
tulli orik orosta,
pal´aspää paijo alt,
vei_ks meil küläst kütse mar´a,
veerest vei verevä mar´a.
Velekeseq noorõkõsõq,
viigeq, viigeq, ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq!
Viigeq küllä kösterist,
paja ala papista!
Meil iks tsõdsõ hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline -
kõõ_ks kõn´nuq kõõvistoh,
kõõ uiknu uiboh:
"Noori meessi, võtaq minno,
mul oo pund puutit,
varsakabi kaputit!"
Näiokõnõ noorõkõnõ,
alt [h]algnu esä aida,
päält kisknu imä kirstu,
pu[u]hu pannu pudrujahu,
nisso ala nisujahu,
karmanihe kamajahu,
pannu_ks põrssa põllõ ala,
pannu kana kangõlahe,
sis saanu_ks hinele helmi,
kaala ala karratsida,
kurgu ala kullatsida.
Muuq iks kõnõlnu kõlgussõhna,
tsõdsõ kõlda kõnõlnu;
muuq marsõ_ks magamahe,
tsõdsõ marsõ maranahe.
Mi tsõdsõ noorõkõnõ
tegi_ks puutõq punatsõq,
tegi veer´tseq vereväq.
Mi tsõdsõ noorõkõnõ,
mesimakus´ marjakõnõ
olõ-i põnnu põimu aigu,
haigõ olnu haan´a aigu.
Muuq olli_ks haigõq haan´a aigu,
kõttu põnnu kõllakuul,
mako haudnu maranakuul.
Velekene helläkene,
ärä_ks peskoq peenikeist,
ärä löögoq lühükeist!
Kui sul süä tulõ pääle,
purõq pulka, haaraq halgo,
rajoq rauda rusikit!
Oppa_ks naista ussõ takah,
noomiq naista nulga takah,
velekene noorõkõnõ,
oppa_ks univootõ'õlla!
Ärä_ks anguq valla vannuq,
külä kar´ussil kadsataq,
öüdsilisil üles aiaq!
43. ja 44. rea vahel on kümme segast rida välja jäetud.

SL 1795.
EKS 8° 4, 351 (39) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 195 (5) märgib laulikuteks Kõnnu küla naised.]
Näiokõnõ noorõkõnõ,
sõsarõkõnõ sirgõkõnõ,
kes käsk´ kenäste kävvüq,
üle nurmõ nobõdastõ,
üle välä valusastõ?
Tsih, tsih, näiokõnõ,
paras, paras, näiokõnõ -
kes käsk´ kennä kõrikat kutaq,
kulda-nuppi otsa kutaq,
vaskõ viirde valada!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
sõsarõkõnõ sirgõkõnõ,
olõ-i suiknu sukka pandõh,
olõ-i nõrknu nitsete man,
olõ-i kõnd´nu kõllateed,
olõ-i marss´nu maranateed.
Imä ikk´ tütteridä:
mõtõl´ saavat saksa naases,
tulli vana tubagonyna,
saie sarvõkoputajal.
Toho hunte, toho tonte,
toho toonatsõ kurati!
Viigeq, ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq!
V. 15 ja 16 on kahemõttelised: tähendavad siin seda, et neio värvitaimi otsides mitte hulkumas ehk edevust ajamas ei käinud. - Kaks viimast rida on maha jäetud.

c. Mõrsja kohta.

SL 1796.
EKS 8° 4, 352 (40) < Räpinä khlk. - J. Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 200 (8) märgib laulikuteks Kõnnu küla naised.]

Viigeq, viigeq, ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq!
Kütä-s küläle sanna,
havvu-s vihta velitsile,
esi käve_ks külä kütetüle,
valla naistõ valmilõ.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
sõsarõkõnõ sirgõkõnõ,
ega sa esi kirstu keeriq,
annivakka valmistaq -
külänaisõ_ks kirstu keereq,
valla naisõq vaka valmistiq!
Viigeq, [viigeq,] ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq!
Viigeq suurta sooda möödä,
viigeq lak´a laanta möödä,
koh ei kuulõq kukõ häältä,
kuulõq kiko kirgemist!
Ime_ks kitt tütterida:
"Hää olli, paremba panni,
kodo jäi viil kuldnõ upin!"

SL 1797.
EKS 4° 4, 168 (35) < Räpinä, Veriora v. - J. Kotli < Tsia Ann (1877).

Viigeq, viigeq, ei murõhtaq,
kantkõq, kantkõq, ei kahitsõq!
Perrä lei pini jala,
katski lei kassi jala,
murs sarvõ Mustikõl,
tõisõ sarvõ Tõõsikõl,
käänd´ kärsä põrssal,
haard´ har´a kikkal!
Võtt´ puid, puri muid,
haard´ halgo, lask´ haisu,
võtt´ pirdu, peerähti,
verist´ veliste pää,
käänd´ käliste kaala.
Veegeq suurta sooda möödä,
veegeq lak´a laanta pite!

+ + +

Esä pojanaisele, kui saaj mõrsjaga sisse sõit:
Tuvvas jo tülü talolõ,
viha veeräs põrmandulõ -
paekõq, parrõq, taakõq, talaq!
Kaemi mi, kaemi,
näemi mi, näemi -
kas om nui nuku all,
tõlv tõsõna käenä
küü külgi tasoda,
ämmä silmi härgitellä?
Tulõq sa üles hommikula,
varra inne valgõta,
tekkuq sa ussõ uigahtust,
pajalavva plaadsahtust,
hiljä sa imä virodaq,
tassa taadõ tallutaq,
sääq ime sängü pääle,
avidaq ahokumolõ,
viiq mano villavakka,
kannaq kakudu kuutsli,
sis ajaq tii tiigi poolõ,
jäleq järve veere poolõ!
Laulik on siin kaks laulu kokku liitnud, mis õiguse poolest lahutada tulevad, 1-15 v. ja 16-36 v. Esimene osa on mõrsja majas, tõine kosilase majas lauldav. 15. ja 16. v. vahel on kaks kõlbamata rida trükkimata jäänud.