1. Üleüldine surmalaul.

a. Kui isa ehk abielumeest maetakse.

SL 1829.
H, Setu 1903, 20 (11) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Surma saa-s ma [aost] suu mano,
kadso aost kaala mano.
Mille sa no rüheq är kooldaq,
mille rüheq sa kalmu kalduda?
Koes jääs sul iks varik vaesit,
jääs kund kurvalitsi,
kiä nakas su vaesit valastamma,
kiä nakas su ullõ hoitma?
Kuusõ kota sa naksit tahtma,
tammõ naksit sa tarrõ ihkamma -
sulle tetti no_ks kuusinõ kodo,
sullõ tetti no_ks tamminõ tarõ.
Hallõ um meil iks hauda panda,
kallis um meil iks kalmu kattaq,
ellä võinuq sa_ks eloh ilosah!
Olõs iks võisiq, vees´ koolu kohtuhe,
veesi_ks mi kadso kantorahe!
Olõ-i koolula kohuta,
olõ-i kadsol kantorat.
S´oo um iks Eessu iskmine,
Marja maalõ maal´minõ,
s´oo tege no_ks kuri koolukõnõ,
tege_ks s´oo kalg´ kadsokõnõ,
kuul iks tege kurva meele,
katsk iks tege kalõ meele.
Hallõ_ks meil um hauda viiäq,
kallis um meil iks kalmu kandaq!
Olõs s´oo_ks mi ette tiidnü,
et iks rühit ärä kooldaq,
rühit kalmu kalduda,
sys tennü_ks mi liiva linikitsõ,
tennü mi kalmu kaputitsõ,
risti pannuq mi Riia langalitsõ.
Kats kuulõ_ks sa havvakaivjat,
kollq kodo-tegijät:
jätke_ks ti paja pähütsehe,
jätke_ks ti lävi jalotsihe!
Kui_ks tund tä pühi tulõvat,
sys päses tä pajast pakku, pardsikõnõ,
lävest iks tä vällä lähenes,
käu_ks tä kodo kärpsel,
lindas kodo liblikal,
ummi tulõ tä_ks vaesit kaema,
kurvalitsi kost´ma.
Koolukõnõ, sa_ks kull´a koolukõnõ!