10. Ema nutab oma poega.

SL 1859.
H II 4, 10 (3) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naane (1886).

Pojakõnõ, mu kuku pojakõnõ,
sullõ sai taa surma suu viirde,
kadso lasi lainalla,
umma saa-s kodo kuulmahe,
ese koolõ-s sa pikä pingi pääle,
vele laja lavva pääle.
Mullõ lasõq sa sõna lautsjalt,
sõna kostaq koolivuudõlt:
määnes oll´ sul, kullal, kuulminõ,
hellä hinge-minemine?
Saa-s mi kulla koolõtama,
hellä hinge minengullõ.
Kuis tull´ sul surma suu mano,
kuis tull´ kadso kaala mano?
Kodo sul tuudi kuusinõ,
mano tuudi tarõ tamminõ -
kuusinõ sul kodo kopitõdas,
tamminõ sul tarõ tahmatõdas.
Kuis mi sinno kirstu keerätelle,
kuis mi sinno karpi kallutõllõ?
Innep kivi mi kirstu panõsiq,
panõs´ kannu ala kaanõ!
Küll veesiq mi kivi kerikohe,
küll veesiq mi kannu kalmihe,
käkisiq su kodo, käokõsõ,
umma jätäsiq su majja, mar´akõsõ!
Sinno või-i mi, kulla, kodo jättäq,
jättäq ei majja mar´akõist:
Tooni om sul poiga pähütseh,
Tooni tütär jalotsih,
esi sul manna maa haisu,
kalmu haisu kaputih.
Kuis sinno keerä kerikohe,
kuis kaalu kalmihe,
kuis sinno mi liiva liidä,
kuis sinno mi käki kääpähe?
Mille rüheq sa ruttu ärä kooldaq,
rüheq liiva linnada?
Tooni läät sa maad kündmähe,
kadso atra kandmahe -
Tooni mõtlõt sa maaq parembaq,
kadso adraq armambaq!
Tooni olõ-i maaq parembaq,
kadso adraq armambaq:
Tooni lövvät sa maaq turbitsõq,
manalasõl sa maaq maranatsõq.
Küll võinuq sa kündä ummi maid,
kanda võinuq sa kallist ese atra -
umaq ummaq sul maaq parembaq,
umaq adraq armapaq!

SL 1860.
H, Setu 1903, 515 (57) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Pojakõnõ_ks mu väikene,
kanakõnõ_ks kasinakõnõ,
mille_ks sa, kulla, är kuuliq,
mille_ks, kallis, kalmu lätsiq?
Jäti_ks sa ime ikma,
jäti_ks kandja kahitsõmma!
Kui_ks sa olliq väikene,
kui_ks sa kasviq, kanasõkõnõ,
hoiji_ks ma üsäh, kanni kaalah,
kanni katõ käe pääl.
Oodi_ks mi api astvat,
oodi_ks mi tukõ tulõvat:
saa_ks abi esele,
astus abi armallõ!
Ärä_ks mi uinu uutõh,
ärä_ks mi vajju vahtih.
Sai_ks meil kana kasunust,
virve üles vinnünnüs,
näie_ks mi abi astvat,
näie_ks mi toe tulõvat:
sai_ks abi esele,
astõ_ks abi armallõ.
Edo_ks sa küündüq kündemä,
haarduq haina tegemä -
meil ka_ks oll´ miil hüä,
oll´ kallis uma kana:
hot´ iks mi oodi är uinuh,
kasva_ks-tõlli ni kavatsi,
nu_ks abi astusiq,
nu_ks tulli tüü tugi!
Sai_ks mu kanasõq kasunust,
virveq ülest vinnünnüst,
lätsi_ks sa ohkih olilõ,
päädä_ks põssiq pähütseh.
Sullõ_ks tõi tohtrit,
veerädi velserit.
Sys iks, kulla, är kuuliq,
kananõ, kalmu lätsiq -
tuu-s ello tohtri,
veerädä-s velseri,
jäi_ks ma, ime, ikma,
jäi, kandja, kahitsõmma.
Pojakõnõ_ks, mu kuku pojakõnõ,
pojakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
innep iks ma esi hauda lännüq,
kalmulõ kaalunnuq,
kui_ks nu koolulõ koolõdi,
kui_ks kalmulõ kaaludi!
Miil um haigõ mitu kõrra,
süä lahki ladvani:
är iks kuuli mi poig,
kalmu läts mi kana,
ärä_ks astõ mi abi!
Pikä är vei hoolõ pidäjä,
kõrra_ks kangõ kaalutõlli...
S´oo_ks ma kõrralda kynõli -
pikä olõ-s sust hoolõ pidäjät,
kõrra kangõ kandjat.
Eski_ks ese hoolõ pidi,
kasvataja kõrra kand´.
Kui olli_ks, armas, sa alalõ,
kallis katõla käelä,
olli_ks sa lill livva man,
olli_ks asi aknil.
Pojakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
sinno jõvva-i_ks iäh unõhtõlla,
jõvva-i kavva kaotõlla!
Kui saanu_ks sa, kana, kasunust,
virvekene vinnünnüst,
olnu_ks sa, armas, alalõ,
kananõ kasumah.
Innep iks sõtta annuq
kunigat kullõmma -
säält iks sa kirä kirotannuq,
säält iks sa raamadu ragonuq,
sys iks mi meele meelütännüq,
haigõ süäme sütütännüq!
Eka_ks koolust kodo saa-i,
eka inäp liivast kodo liida-i!
A kui_ks su sõtta anna
kunigat kullõmma,
kui_ks sõah är elänüq,
kuniga kullõlnuq,
tulnu_ks kodo, kullakõnõ,
tulnu majja, mar´akõnõ,
saanu_ks poig imele,
saanuq poig esele!
Elänü_ks ilma pääl,
mar´akõnõ maa pääl,
olnu-s mitut meelepahha,
olnu-s kuut kurva miilt.
Miä_ks mi või võivo tetäq,
kua_ks mi või kohe minnäq?
Kuul iks tegi kur´astõ,
katsko väega kalõstõ,
kuul iks koolõt´ kogonist,
maalõ vei viimätsest,
jäti_ks ime ikma!
Ikke_ks esega mõlõbaq,
kalliga katõkese.
Hot´ iks mi ilolõ lää,
hot´ iks mi lää, kulla, kost´ma,
armas, aigu viitmä,
sünnü-i süä meil ilolõ,
lasku-i miil laulma:
miil iks tiidse mitu meelepahha,
tiidse_ks kuus kurva miilt.
Ärä_ks mi uinu uutõh,
ärä_ks mi vao vahtih,
um _ks viil üsäh väikene,
um iks kaalah kasinakõnõ.
Kui saa_ks s´oo virve vinnünnüs,
s´oo kana kasunus,
senni mose jää-i ello umma esse,
maa pääle umma maamat,
jäävä_ks ikma umma imme,
kahitsõmma kandjat.
Pojakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
edo_ks kuul kur´astõ tekk´,
mi_ks ello ikutõlli,
kogoni kurvadi.
Kui_ks olnuq, armas, sa alalõ,
kallis, katõla käelä,
olnu_ks kulda mi kodo,
margonõ mi maja.
Pojakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui olliq, armas, sa alalõ,
olliq kallis, kasumah,
esi_ks sa kodo ehitelliq,
elämist ilostõlliq:
kodo tei_ks kuvvõ aknaga,
viie verevä pajaga.
S´oo jääs iäst mälehtellä,
kavva kaugust kynõlda:
hot´ olli_ks meil poig väikene,
kananõ kasinakõnõ,
olli_ks tä tark tahvatsõmma,
mõistõlik mõtlõmma.
Midä_ks tiidse, tuud tei,
midä_ks kai, tuud kavatsi,
lää-s iks küläst küsümä,
tõsõst talost tahtma.
Jõvva-i är iks ikkõq uma ese,
jõvva-i_ks kalliq kahida,
et iks kuul är koolõt´,
et katsk kalmu vei.
Miä_ks mi või võivo tetäq -
s´oo iks um Eessu iskmine,
s´oo_ks um Looja luuminõ.