13. Ema nutab oma tütart.(Tütrel on lapsed järele jäänud.)

SL 1863.
H, Setu 1903, 512 (56) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tütökene_ks, mu kuku tütökene,
tütökene_ks, mu meelimar´akõnõ,
oh iks mu kallis kanakõnõ!
Küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
kas iks minol merde minnäq,
süämeh süvvä võrõngohe?
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu_ks as´alda alosti -
või-i_ks ma meelel merde minnäq,
süämel süvvä vette,
mullõ_ks sa jätiq ulliq hoita,
uma_ks kanasõq kasvataq!
Edo_ks minol miil haigõ,
miil haigõ, süä rassõ,
miil haigõ mitu kõrra,
süä lahki ladvoni,
et iks sul kuul kur´astõ tekk´,
katsko_ks väega kalõstõ!
Olli_ks sa haigõ halusahe,
tõbinõ_ks tõemeeli -
eka_ks ma setä usus võta-s,
usus võta-s, tões panõ-s,
et iks sa, kulla, är koolõt,
et iks sa, kallis, kalmu läät,
jätät iks hoitaq ohuliisi,
kah´oliisi kasvatõllaq.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu kallikõnõ,
kui_ks olliq, armas, sa alalõ,
kallis, katõla käelä,
näie_ks su kodo tulõvat,
kana_ks näi kodo kaaluvat,
mõtli_ks ma lilli liikvat,
mõtli_ks ma as´a astvat.
Eka_ks tuu lill liigu-s,
lill liigu-s, asi astu-s -
tuu_ks tull´ mino tütär,
kaaldu mino kananõ,
tulli_ks kodo kost´ma,
vele tarrõ aigu viitmä.
Miä_ks ma või võivo tetäq -
tulli_ks sul surm suu mano,
tulli_ks katsk kaala mano.
Kuri um kooldaq noorikõst,
maa sisse minnä maasikõst!
Miä_ks ma või võivo tetäq -
sai_ks igä eletüs,
kasupõlv kasunus,
tulli_ks liitäq liivakullõ,
tulli_ks kalmu kaaldudaq.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu kallikõnõ,
mullõ_ks sa jätiq suurõ hoolõ,
suurõ hoolõ, pikä peo!
Kui tulõ_ks õdagukõnõ,
veerüs vilu aokõnõ,
muuq läävä_ks, mari, magama,
astusõq asõmõllõ,
mul um iks huul õdagu ilda,
um varra hummogult:
mino jäti_ks sa nõdõrmõ nõalõ,
hällükabla kaalalõ,
sääl iks ma hoiji ohulist,
kah´olist kasvatõlli.
Minga_ks ma hoia ohuliisi,
kah´oliisi kasvatõllõ?
Olõ-i pihah ime piimä,
ime vaiva varbih!
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
kui_ks tulõ hummogukõnõ,
astus iks ao veerekene,
tuu um iks mul huul´ hummogulla,
tuu um iks mul ilda õdagulla:
astu_ks ma üles asõmalt,
kaalu_ks kat´mõ veerest,
panõ_ks ma piimä piisümmä,
panõ_ks ma kohvi kostumma,
minga_ks ma ulli uinutõllõ,
marja magama panõ.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu meelimar´akõnõ,
hot´ um iks mul huul´ hummogulla,
hot´ um mul iks hiljä õdagulla,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud iks sa meelilä mõtõlgu-i,
et iks ma panõ paljost,
et iks ma liidä liisnast!
Eka ma_ks panõ-i paljost,
eka_ks ma liidä-i liisnast:
hoia_ks üsäh, kanna kaalah,
kanna katõ käe pääl,
piä uma peo pääl.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
võtat iks hüäst hoitmist,
kallist kasvatamist?
Sinost iks aja andist,
pallõ pall´o uskvast,
et olõ-i_ks pehmeq mino peoq,
olõ-i valgõq vana käeq!
Mos´te ma_ks piä-i pehmehe,
mos´te ma_ks hoia-i oigõhe?
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
edo ma_ks hoia hindä meelest,
kallist väega kasvatõllõ,
kui_ks ma hoiji ummi latsi,
ummi_ks kanasit kasvadi.
Esi_ks ma meelilä mõtli,
esi_ks ma keelilä kynõli:
edo_ks ma hoia ohulist,
kah´olist kasvatõllõ,
um iks tä imeldä lats,
kandjalda kanakõnõ,
ime_ks kuuli väikost,
kandja_ks kuuli kanasõst,
jäi_ks tä, ulli, mino hoita,
kallis iks mino kasvatõlla
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu meelimar´akõnõ,
hot´ iks saa-s ime hoitma,
saa-s kandja kasvatamma,
saa-s pihta ime piimä,
ime vaiva varbihe,
hot´ iks olli ma vana hoitja,
kammõlikku kasvataja,
minol ai_ks ruttu ruumamma,
ai pia pingi viirde.
Esi_ks ma hoiji imeldä latsõ,
kanasõ kasvatõlli.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu meelimar´akõnõ,
mos´te_ks nu selle är kuuliq,
kallis, kalmu lätsiq:
mos´te saa-s vanal hoietus,
pehmehe peetüs?
Võti_ks sa ulli hindä hoitaq,
mar´a hinele maataq,
jäti_ks sa ikma uma ülä,
jätiq kasa kahitsamma,
jäti_ks sa kurva umma kodo,
hämme häärbänni.
Tütökene_ks, mu armakõnõ,
tütökene_ks, mu kallikõnõ,
edo_ks mino miil paha,
miil paha, süä rassõ,
miil iks paha mitu kõrra,
süä_ks lahki ladvoni:
kohe naka tunnist tugõhõmma,
astma aost veitüst?