18. Mehenaine-õde nutab tüdrukust-õde.

SL 1871.
H II 4, 21 (6) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,
sinno jõvva-i ma ikkõq, unõhtõllaq,
sinno jõvva-i ma meelest minehtelläq,
sinno jõvva-i ma ikkõq uma iä,
jõvva-i kuukuq kuu, põlvõ!
Inneb võinuq mi_ks saaja päätiq,
ehitädä kattõ kaasikõt,
kui sullõ mi risti ehitelle,
kui sullõ päädi risti pääd!
Tooni läät sa_ks kangast kudama,
lõvvõndikku lõksutama -
sõrmõq panõq sa täüs sõrmussit,
sõrmõkundiq kullatsit!
Kui panõt iks sa sõrmõ sõrmusõq,
kundiq täüs kullatsit,
kui nakat sys kangast kudama,
hellä langa heitmä,
sys kullu sul iks sõrmus kullanõ,
hyyrdu hõpõvitsakõnõ.
Kui olõ-i sul sõrmõh sõrmussit,
üle kundi kullatsit,
sys kulluq sul käeq kulladsõq,
hyyrduq sõrmõq hõbõhõtsõq.
Kuis olõ-s sul mahto maa pääl,
kuis olõ-s ello ilma pääl?
Kõõ hoiji mi_ks kirstu kirivit,
perä alla peen´okõisi -
nu rühe_ks sa liiva linnada,
rüheq kalmu karada!
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,
innep võinuq sa kooldaq väikost,
kalmu minnäq kanasõst,
sys sinno ma iknu, unõhtanu,
sinno ma_ks meelest minehtänü!
Olõs ma_ks jo ette tiidnü,
kabo, ma ette kavanu,
et tulli sul surma suu mano,
et tulli kadso kaala mano,
sys pannuq ma_ks ussõ ummissihe,
pannuq paja pandõhihe -
sys lännüq surma suud piti,
kadso lasknuq lak´a laant piti!
Nu tulli_ks taa surma suku piti,
kadso kaldu mi kallist hõimu piti.
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,
kohe ma sinno unõhtõllõ,
sinno meelest minehtelle?
Ega jääq mul sõna kõnõlõjat,
mar´a sõna manitsõjat.
Kohe jätät uma suurõ sõlõ,
kelle lasõt anda lajaq leheq?
Kuis sinno_ks mi kalmu kallutõllõ,
kuis sinno_ks no liiva liidäme?
Kuupa pannuq mi kulda kuh´aga,
vana hõpõ vaotanuq -
miä võimõ mi_ks võivo tetäq,
kua võivo kohe minnä -
ega koolu_ks kulda tahaq,
kae-i kadso hõbõhõt!
Sõsarõkõnõ mu armakõnõ,
sõsarõkõnõ mu kallikõnõ,

SL 1872.
H, Setu 1903, 495 (48b) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ,
setä_ks mõsta-s meelega mõtõlda,
üldäq üte-ainullõ,
et iks mi saamõ koolu kottallõ,
saa kalmu kaalalõ,
karda_ks-vanik kalmu lätt,
linahiuss liiva liit!
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
kui_ks sa, armas, alalõ olliq,
kallis, katõla käelä,
kui tulli_ks ma kodo kost´ma,
velisille aigu viitmä,
näi_ks mu kavvõh tulõvat,
nurmõ otsah olõvat,
minolõ_ks sa vaol vasta tulliq,
mullõ_ks sa, lill, vasta liidiq,
mullõ_ks sa, asi, vasta astõq.
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ,
siiä_ks ma ihka-s ellenäni,
kavatsõllõ-s kasvuh
sinno_ks koolulõ viimä,
kalmulõ kandma!
Tuud iks kõõ mi kynõli,
mõnõ ao arvõlli,
et mi_ks kaalu kaasikõst,
valmista vaka perrä.
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
ilma jäi_ks mi ihkamine,
as´alda avvustaminõ!
Kui_ks sa olliq neiokõnõ,
üles kasviq kabokõnõ,
olli_ks sa kullus üle kolga,
olliq veerüs üle veere.
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
olli_ks sa kallus´ umah kotoh,
veerüs´ uma vele tarõh,
olli_ks sa asja aho iih,
olliq muna moro pääl.
Olli_ks mi esel korgõ kodo,
velel illos´ elämine:
olli_ks meil siidi saina pääl,
paprõq pajalavva pääl.
A kui_ks, kulla, är kuuliq,
kui_ks sa, kallis, kalmu lätsiq,
sattõ_ks siidi saina päält,
paprõq pajalavva päält.
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ,
kohe_ks mi sino unõhtõllõ,
sino meelest minetelle?
Olli_ks neiol sugu suur,
sugu suur, võsa võiva,
sugu kyik ihas´ sorahõllõma,
ihas´ saajo sysarõllõ,
võsa kyik ihas´ võimustõllõma,
ihksiq kyik saajo sysarõllõ,
ihksiq kyik kokko kul´atamma,
virveq ütte veerätämmä,
tullaq hüvvil hobõsil,
tullaq raudrattil,
vas´tsil vankril.
Ilma jäi_ks ihkaminõ,
as´alda avvustaminõ -
tulli_ks kyik koolu kottallõ,
tulliq kalmu kaalallõ!
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ,
umaq jäti_ks sa ehteq ikma,
kaaladsiq kahitsõmma!
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu as´alda alosti -
eka naka-i ehteq ikma,
kaaladsiq kahitsõmma -
nakas iks ikma uma imä,
uma kandja kahitsõmma,
ikma iks sino ehtit,
sino kaalatsit kahitsõmma:
"Jää-i inäp ehte pidäjät,
kaaladsi kandjat,
läävä_ks su ehteq ilotust,
kaosõq kaaladsiq!"
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
tsids´akõnõ_ks mu kallikõnõ!

SL 1873.
H II 69, 328 (2) < Põrste k. - J. Sandra < Ogask, Kriisa naine (1902).

Tsids´akõnõ armakõnõ,
milles sa_ks rüheq ar koolda,
milles kalmu kalduda?
Sul oll´ kullanõ kodokõnõ,
illos´ elitarõkõnõ.
Milles rüheq ar koolda,
liiva linnada?
No jäi_ks üli-ütsindä,
kallis katõla käelä -
kelle naka_ks ohto ütlemä,
kelle kaiho kaibama?
Ku käve_ks siiä ellehnä,
kaldu üles kasvuh,
sullõ ütli ma_ks uma oho,
sullõ kah´o kaibõlli.
Tsids´akõnõ_ks mu armakõnõ,
kelle naka ma ohto ütlemä,
koalõ kaiho kaibama?
Kivile ütle ma uma oho,
kannulõ kah´o kaiba -
kivi inäp kellegi kõnõlõ-i,
kand kellegi kaiba-i:
kivi om kimmä keelega,
kand kangõ kaalaga.
Lisamärk: Seda laulu võib ka siis laulda, kui mehenaist-õde matetakse.