19. Tütremeest nutetakse.(Tütre ema nutab.)

SL 1874.
H, Setu 1903, 187 (89) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kuulõ_ks mu kull´a väükene,
meelestä_ks meelimar´akõnõ,
sedä mõtlõ-s iks mi meelekene,
sedä tiiä-s iks mi hellä hingekene,
et iku-laud saa ehitellä,
laina-laud saa laaditõlla!
Ilo- mõtli_ks mi -lauda ehitellä,
laulu- mõtli_ks mi -lauda laaditõlla:
siih um iks nu kabo kasumah,
veleq um nu üles vinnümmäh,
selle tahtsõ_ks mi laatiq laululauda,
ilo-lauda ehitellä.
Meile sai_ks s´oo mõtlõmalda,
hellä sai_ks s´oo hinge tiidmäldä
laina_ks-laud laaditõlla,
iku_ks-laud ehitellä!
Jummal iks tiid, jumalakõnõ,
Mari_ks tiid madalakõnõ,
mille_ks sa rüheq är koolda,
mille rühe_ks sa kalmu kalduda!
Mino jäti_ks sa tütre ikma,
mino jäti_ks sa kana kahitsõmma:
iäst iks täl elo essü,
timä_ks muudo mutt´u!
Kuulõ_ks, mu hüä väükene!
Eka lää-i_ks meil süük süämehe,
vao-i juuk varbihe!
Süä um iks meil süväste haigõ,
meelekene um iks ladvani lahki.
Miä olli_ks vika sul elläq,
kua olli_ks nu kaihho kasvuda?
Lännü_ks su elo ilosahe,
umah olnu_ks sa eloh uhkõ.
Mille_ks nu sina rüheq är koolda,
mille rühe_ks nu kalmu kalduda?
Naase jäti_ks sa nu varra vaesõst,
inne jäti_ks sa aigu armõtust.
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
jummal jätt´ iks küll varra vaesõst,
inne_ks-jätt´-aigu armõtust:
jätt´ iks varra vapanaasest,
veleldä mehenaasest!
Miä_ks nu või ma võiva tetäq?
S´oo tekk´ iks kuri koolukõnõ,
tegi kallis kadsokõnõ,
selle jätt´ iks varra vaesõst,
kull´a varra kurvalitsõst.
Väükene_ks mu kull´a väükene,
kui lää_ks ma turgu, tuvikõnõ,
kui_ks ma keerä kerikohe,
kiä kiird iks mano kerikoh,
kiä tulõ_ks mano turu pääl,
kiä astus iks mano alõvah
armu_ks sõnna andma,
kulla- tulõ_ks -sõnna kostma?
Nu kuulõ_ks, hüä väükene,
kuulõ_ks sa, kallis kana kasa!
Mino jäi_ks nu tütär ikma,
jäi kana kahitsõmma,
väega jäi_ks tä varra vaesõst,
armas iks varra armõtust,
väükene_ks, mu kull´a väükene!