2. Naine nutab meest.

SL 1830.
H, Setu 1903, 21 (13) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kui jäi_ks ma varra vaesõst,
inneaigu armõtust?
Sedä mõtlõ-s iks mino meelekene,
et olli_ks sul igä lühkene!
Nu jäi ma_ks iäst ikma,
mullani murõhtamma.
Oh iks neid vaesit vapanaisi -
nuuq jäävä_ks tuulõlõ tougada,
perrele pilgada!
Miä või_ks mi võiva tetäq?
Olõs iks võisiq, üteh lääsiq,
üteh ma_ks kalmu kaalusiq,
üteh iks mi liiva liidäsiq!
Kui lää ma_ks liina, linnukõnõ,
lää turgu, tuvikõnõ,
kohki_ks näe-i ma umma üllä,
näe-i kallist umma kassa,
üle näe-i ma turu minevät,
sinno näe-i ma liinah liikvat.
Mille ütle-i sa ütte synakõist,
mille kosta-i sa kattõ-kolmõ?
Armu- heidä_ks sa -syna aia pääle,
hellä syna hirre pääle,
kulla heidäq sa_ks syna koplihe!
Karja lää_ks ma mõtsa ajama,
armu- võta ma_ks -syna aia päält,
hellä võta ma_ks syna hirre päält,
kulla võta ma_ks syna koplist,
sääl iks meele meelüdä,
sääl iks ma süäme sütüdä.
Eka_ks jää-i nurmõ kündijät,
kallist adrakandjat!
Kinä kui_ks tulõ keväjäkene,
muu_ks lääväq mullatüühü,
astusõq adratüühü,
kiä lätt nu_ks mu nurmõ kündmä,
kallist atra kandma,
kiä lätt no_ks nurmõ külbmä,
kiä lätt iks mul peost pill'ma?
Neio, lää_ks ma küläst kutsma,
pardsi, küläst pallõmma,
lää_ks ma kuumast kumardõh,
palavast painutõh.
Neio, tulõ ma_ks üles hummogu,
kui naka ma_ks mõttit mõtlõmma,
neio, lää_ks ma mõrost mõtõldõh,
turakast tuumatõh.
Miä saa_ks küll minost vaesõst,
kua minost kurvalitsõst?
Mino jääs iks kyik põld tegemäldä,
adramaa arimalda.
Tekk´ iks kuul kurva meele,
tekk´ katsk kalõ meele!

SL 1831.
H, Setu 1903, 481 (42) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Miis iks mu meelimar´akõnõ!
Kui olliq sa, armas, alalõ,
kallis, katõla käelä,
olliq sa_ks ohkih olil,
päädä põssiq pähütseh,
hot´ olliq sa_ks haigõ halusahe,
tõbinõ tyõmeeli,
sedä mõista-s meelelä mõtõlda,
tiiä-s keelega kynõlda,
et sa_ks, kulla, är koolõt,
et, kallis, kalmu läät,
pikä koolõt hoolõ pitäj,
kangõ kõrra kandja!
Oh iks minno oholist,
kasumah kah´olist!
Sedä tiiä-s mi kunagi kynõlda,
mari, kunagi manida,
määnest naka_ks ma ello elämä,
kanastõga kasuma.
Maalõ jäi_ks latsõq väikeseq,
kanasõq kasinaq,
kyik jäivä_ks ulliq ime huuldõ,
kanasõq ime kaala.
Kuagi künnü-i viil kündmä,
haaru-i haina tegemä.
Miis iks meelimar´akõnõ!
Kui_ks ma mõista, osi, ollaq,
kammõlikku kasvuda?
Kas võttaq mul iks suvõsta sulanõ,
talvõst tallipoisikõnõ?
Kui võta ma_ks suvõsta sulasõ,
talvõst tallipoisikõsõ,
jummal tiid iks jumalakõnõ,
esi armas Eessukõnõ,
kuis naka_ks ette elämä,
kammõlikku kasvumma?
Sulanõ nakas moss´ suuhu elämä,
mõtõtõga mõtsa viimä -
sys iks mi häö, hämäläseq,
sys iks kaosõq mi kaartõq,
jää-i koto, koh elläq,
kaartit, koh kasvuq!
Ärä_ks mi kuuli kodo-vanõp,
maaha viiäs maja-vanõp.
Jäi_ks kolgalõ kynõlda,
jäi_ks veerele veerätä.
Oh iks mi ulliq latsõq,
meeleldä meelimar´akõsõq -
tiiä-i nuuq ikkõq umma esse,
kasvatajat kahidaq!
Illos´ olli_ks elo esega,
kallis elo kasvatajaga,
ikulinõ sai_ks ilm-eseldä,
kah´olinõ kasvatajalda.
Jummal iks tiid jumalakõnõ,
Mari_ks tiid madalakõnõ,
mille_ks s´oo kuul kur´astõ tekk´,
katsko väega kalõstõ:
vei_ks mi piinü peremehe,
kalmu kõrrakandja!
Inneb iks kodo ärä koolnuq,
maja maalõ sadanuq,
ku_ks koolnuq kodo-vanõp,
maaha vii(d)äs maja-vanõmbat!
Lännü_ks pereh pikebäst,
latsõq sugu suurõbast,
jälki_ks kodo kohendannuq,
tarõ mäele tahonuq.
Elänü_ks mi ese kottal,
kasvataja kaalal,
olnu_ks meil siidi saina pääl,
paprõq pajalavva pääl.
Nu_ks meil kuuli uma esä,
kalmu läts kasvataja,
saa_ks meil iku-elämine,
kammõlik kasuminõ:
sattõ_ks meil siidi saina päält,
paprõq pajalavva päält,
jäi_ks kurva mi kodo,
ikulinõ elämine.
Sünnü-i süä ilolõ,
lasku-i miil laulma,
süä_ks um süvvä haigõ,
miil lahki ladvoni -
ilma_ks mi jäi umast esest,
kahjolisõq kasvatajast!
Oh mu_ks üllä helläkeist,
kassa_ks, meelimar´akõist!
Kui oll´ armas tä alalõ,
kallis katõla käelä,
kyik iks tä opas´ ummi latsi,
kanasillõ karistõlli:
"Kui küllä läädeq,
tandsit tõsõlõ talolõ,
ärä vanku-i vaesit,
kehväliisi keerätelgu-i!
Taa um iks Eessu iskmine,
taa um iks Lo[o]ja luuminõ -
jummal iks sallõ vaesit,
Maarja_ks kai kah´oliisi.
Jummal iks tiid jumalakõnõ,
esi armas Eessukõnõ -
Eessu moss´ saa vaestõ ese,
Marija saa vaestõ maama!"
Selle_ks mu ese nii opas´,
kasvataja karistõlli -
esi_ks tä tiidse uma iä,
kavatsõlli kasumisõ:
jääväq latsõq vaesõst,
kanasõq kah´olisõst,
saasõ_ks Eessu näide ese,
saasõ Maarja maja-vanõp.
Latsõ_ks-kõsõq väikeseq,
mino_ks kanasõq kasinaq!
Miä_ks mi või võivo tetäq?
Veesiq koolu kohtuhe,
veesiq kadso kantorahe -
tuust um iks vika veidükese,
kinni pidi pisokõsõ:
olõ-i koolulõ kohut,
olõ-i kadsol kantorat!
Latsõ_ks-kõsõq väikeseq,
kanasõq kasinaq,
miä_ks mi või võivo tetäq?
Hallõ hot´ um hauda pandaq,
hallõ jättäq havva pääle,
hallõ havva veere pääle!
S´oo_ks um Eessu iskmine,
s´oo Lo[o]ja luuminõ.
Jummal iks sallõ vaesit,
Maarja kavats´ kah´oliisi.
Kui meil iks Eessu avitas,
Maarja kavvõst kavatsõs,
kui_ks tä avit´, ni elä,
kavatsõs, ni kasu.
Umal iks hot´ meelel merde lääsiq,
süämehaigusõl süvvä võrõnguhe,
või-i meelel merde minnäq,
süämel süvvä võrõnguhe -
vaja_ks elläq ilma pääl,
mar´akõisil maa pääl!
Tulõ_ks tuu tunnikõnõ,
astus tuu aokõnõ,
lää_ks kas vanast, jää noorõst,
vai keerä kesk-eälitsõst -
tulõ_ks minnäq Eessu ette,
kalduq Maarja kaalalõ.

SL 1832.
H, Setu 1903, 173 (83) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ilma jäi ma_ks umasta ülästä,
kallis jäi ma_ks ilma umast kasast,
nu jäi ma_ks varra vaesõst,
inne- jäi_ks ma -aigu ikma.
Kohe lää ma_ks vaesõkõnõ,
kohe astu ma_ks armõdukõnõ?
S´oo tegi_ks kuri koolukõnõ,
s´oo tei_ks kalg´ kadsokõnõ -
miä või ma_ks võiva tetäq?
Miä oll´ sul iks viga elläq,
ummi kanno kasvatõllaq?
Maalõ jäi_ks latsõq väikeseq,
mar´akõsõ_ks madalakõsõq,
nu jäi_ks varik vaesit,
nu jäi_ks kund kurvaliisi,
ilma jäiq naa_ks umasta esästä,
kah´olitsõ_ks umast kasvatajast -
nu nakasõq naa_ks kängäldä käuma,
nu nakasõ_ks saama saapilda!
Kui olli_ks uma esekene,
kallis uma kasvataja,
eka_ks naaq kängäldä käu-s,
eka_ks naaq saa[-s] saapilda:
ese kui_ks tundsõ pühi tulõvat,
kalli ao kalduvat,
kyõ lätsiq sa_ks turust tuuma,
linnu, lätsiq sa_ks liinast ostma.
Nu jää-s turust tuujat,
jää-s liinast ostjat.
Neio, tunnõ ma_ks pühi tulõvat,
aig(o)pühi astvat,
neio, tulõ ma_ks ülest hummogul,
varra tulõ ma_ks inne valgõt,
armas, istu_ks ülest ma asõmõlt,
silmä_ks-viih ma suu mõsõ,
laena_ks-viil suu la[a]bi.
Sääl naka_ks ma, neio, mõtlõmma -
neio, lää ma_ks mõrost mõtõldõh,
turakust tuumatõh:
"Miä saa no_ks minost vaesõst,
kua saa no_ks minost kurvalitsõst,
kohe lää ma_ks ummi vaestõga,
kohe kaalu ummi kah´olistõga?
Nu jäi_ks ma tuulõ tougada,
vihma- jäi ma_ks -pisardõ pillõlda -
oo minno_ks vaesõkõist,
ala ilma armõdukõist!"
Nu painu ma_ks sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ:
kui tunnõt iks pühi tulõvat,
arma tunnõt iks ao astvat,
sys käuq sa_ks kodo kärpsel,
sys lindaq sa_ks kodo liblikal!
Liisna panõ ma_ks livva lavva pääle,
luidsa panõ ma_ks livva veere pääle -
tuu panõ ma_ks livva su jaost,
tuu panõ ma_ks luidsa sinolõ.
Lindaq sa_ks mano liblikal,
käuq mano kärpsel,
tulõq sa_ks kodo kaema,
ummi tulõq sa_ks kanno kaema!
Nu küünü_ks sinolt küsümä:
inne naka-i ma süüki süümä,
inne naka-i ma juuki juuma,
sinno ooda ma_ks süüki süümä,
sinno ooda ma_ks juuki juuma!
Lää-i süük süämehe,
eka vao-i juuk varbihe -
sinno ooda_ks kyõ kodo tulõvat,
armas, ooda_ks ma kodo astvat.
Sinno ooda_ks ma kodo aknillõ,
sinno ooda_ks ma pühist peränulka,
kallist ooda_ks ma aost aknillõ!
Oh minno_ks nuurt neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist -
nu jäi_ks ma iäst ikma,
mullani jäi_ks ma murõhtamma!
Miä saa_ks küll minost vaesõst,
kua minost kurvalitsõst?
Neio, tulõ kui_ks üles hummogu,
varra tulõ ma_ks inne valgõt,
neio, lää_ks ma ussõ huulitsallõ,
neio, lää_ks ma vällä värehille,
neio, otsi ma_ks hulga huunit,
kats kõrda otsi_ks ma kõlgussit -
sinno lövvä-i ma_ks kohki olõvat,
kägo, lövvä-i ma kohki käuvat!
Agu sa_ks tohi-i tarrõ tullaq,
saiaq tohi-i sauhuunõhe,
külä nakat iks pinne pelgämmä,
varima no_ks valla kutsikit?
Neio, näe kui_ks sinno tulõvat,
sinno näe kui_ks ussõh olõvat,
külä lää_ks ma pinne kiildmä,
vaigistamma_ks valla kutsikit!
Jälki tohi-i sa tarrõ tullaq,
tarõ tohi-i sa lävele lähedä.
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä:
mille tohi-i_ks tarrõ tullaq,
tarõ tohi-i lävele lähedä -
sinol um iks man maa hyng,
kaputih kalmu lõhn?
Neio, tii_ks ma lipõ linnasist,
tii_ks ma vii verditsõ,
leotõllõ ma_ks mant maa lõhna,
kaputist iks mõsõ kalmu lõhna.
Peläku-i_ks tarrõ tullõh,
kahiku-i_ks tarrõ kalduh!
Oo minno vaesõkõist -
kohe lää ma_ks, liiva leinäline,
kohe lää ma_ks, kalmu kah´olinõ?
Nu küünü ma_ks sinolt küsümä:
miä oll´ sul iks viga elläq,
kallis üles kasvuq?
Määnest naksiq sa_ks tarrõ tahtma,
määnest naksiq sa_ks koto ihkamma?
Kuusist naksiq sa_ks koto ihkamma,
tammist naksiq sa_ks tarrõ tahtma.
Taa um iks küll kodo väikene,
s´oo tett iks sul tarõ ahtakõnõ.
Hallõ um iks meil hauda viiäq,
kallis um nu_ks kalmu kallutaq!
Mille ütle-i sa ütte synakõist,
mille kosta-i kattõ-kolmõ?
Selle ütle-i sa ütte synakõist,
selle_ks kosta-i kattõ-kolmõ:
eka liigu-i sul linnu keelekene,
painu-i pardsi suukõnõ.
Miä või no_ks võiva tetäq?
Neio, jäi_ks ma iäst ikma,
kulla, jäi ma_ks iäst kuukma,
neio, jäi ma_ks varra vapanaasest,
inne jäi ma_ks muid murrõ sisse -
s´oo um mul iks ikku edimäne,
silmä- um mul iks -vesi viirmäne.
Kui tulõ ma_ks ülest hummogul,
varra tulõ ma_ks inne valgõt,
vahtsõ lövvä_ks su kao vaja pääl,
kaalaräti lövvä ma_ks kao all,
sääl ikõ ma_ks, neio, närvessih,
kulla, ikõ_ks ma koolussih:
mille või-i_ks midägi tetäq?
Eka jää-s meele meelütäjät,
jää-s süäme sütütäjät,
mitu jäi mul iks meele murdjat,
pall´o jäi mul iks süäme süüjit!
Kui mindäs iks niitü niitmä,
kaalutas iks kaari käändmä,
kiä lätt iks mu niitü niitmä,
kiä kaalus iks kaari käändmä?
Sino jäi_ks nimi niidü pääle,
vari jäi_ks hainavaalu pääle,
eka jää-s niidü niitjät,
kallist jää-s nu kaari käändjät.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
miä saa_ks no minost vaesõst,
kua saa no_ks minost kurvalitsõst -
kui jõvva_ks ma hoitaq ullikõsõq,
kui jõvva_ks ma kanasõq kasvataq?
Eka jää-s neil umma esekeist,
umma jää-s kallist kasvatajja -
kiä nakas iks vaesit oppamma,
kah´olitsi kasvatamma?
Jummal nakas iks vaesit oppamma
kah´olitsi karistamma.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
esi tiid iks armas Eessukõnõ -
nu jää[s] iks kääbäs, kohe kävvu,
nu jää[s] iks sõmmõr, kohe sõudaq!
Nu painu ma_ks sinno pallõmma:
umast läät iks no kotost minemä,
kallis, kotost kaldumma -
no viska_ks sa maalõ viläõnn,
no kaksõ_ks maalõ kar´aõnn!
Kui viskat iks maalõ viläõnnõ,
kui kaksõt kar´aõnnõ,
sys naka_ks ma õnnõna elämä,
sys naka_ks ma kar´ah kasuma.
Neio, näe_ks ma pühiq tulõvat,
ao tunnõ ma_ks kalli kalluvat,
sys sullõ ma_ks küdsä suurõ vadsa,
sys sullõ ma_ks köüdä suurõ sõira,
käuma lää ma_ks sino kääpälle,
linnu, lää ma_ks sino liivakuhe,
sinno ooda_ks ma mano süümä,
mari, ooda ma_ks üvvä maitsma.
Miä või no_ks võiva tetäq?
Koolukõnõ nu_ks, kuri koolukõnõ,
kadsokõnõ_ks nu, kalg´ kadsokõnõ -
koolu tei nu_ks mullõ kurva meele,
katsko tei nu_ks kalõ süäme!
Kohe lää_ks ma, vaesõkõnõ,
kohe astu ma_ks, armõdukõnõ?
Kui_ks no tulõ turupäiv,
kui_ks no laskus laadopäiv,
kui_ks ma turgu touka,
kui_ks ma astu alõvahe,
kyõ_ks ma liina lindõllõ,
kyõ_ks ma alõva aelõ,
kyõ_ks ma turu touka:
miirah um iks pall´o miihi,
vallah iks um pall´o vanno poissa,
kyik ummaq nää_ks turgu tulnu,
kyik ummaq nää_ks laato lasknuq,
neio, lövvä-i ma_ks kohki umma üllä,
eka lövvä-i ma, kabo, umma kassa -
vii_ks mu silmile veerüseq,
tõsõq sattõq sarna pääle,
kolmanda_ks no silmä kolmu pääle:
kui jäi_ks ma varra vaesõst,
inne jäi_ks ma aigu armõtust?
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
miä saa_ks küll minost vaesõst,
kua saa no_ks minost kurvalitsõst?
Pikä jää-s mul hoolõ pidäjät,
kangõt jää-s mul kõrra kandjat,
eka jää-s mul iist-ütlejät,
kulla iist-kostjat.
Kui_ks no külä tüllü tükis,
vald iks nakas van(d)ma,
sinno haara_ks jäl vajja halusahe,
sinno tunnõ_ks ma vajja tulusahe!
Kulla sa_ks võisiq kodo tullaq,
mari, sa_ks võisiq majja tullaq!
Tsirgult iks võta sinisiiboq,
jäneselt iks võta virgaq jalaq,
perrä lääsi_ks ma tsirgu siibaga,
jänese_ks ma virga jalgoga!
Kodo olõ-i sul uma tulõminõ,
armas, olõ-i uma astminõ:
käänü-i sino jalakõsõq,
painu-i_ks pardsi sõrmõkõsõq.
Sinno no_ks liiva liideti,
sinno_ks kalmu katõti,
panti_ks no liiva ligonõmma,
pandas iks mulda mädänemmä.
Hallõ um küll iks hauda pandaq,
kadokallis iks kalmu kattaq!
Olõs iks võis´, ma üteh lääs´,
lääsi_ks mi kalmu katõkesi,
lääsi_ks mi liiva mõlõmbaq!
Kui lääsi_ks mi kalmu katõkesi,
lääsi_ks mi liiva mõlõmbaq,
sys näesi-i, neio, ilma ikku,
eka näesi-i kolga kurbust.
Miä või ma_ks võiva tetäq?
Hallõ um küll iks hauda pandaq,
kallis kalmu kattaq!
Olõs tiidnü_ks mu hellä hingekene,
sedä mõistnu_ks mu mar´a meelekene,
et iks sa rühit är kooldaq,
rühit iks kalmu kalduda,
sullõ tennü ma_ks havva hammitsõ,
sullõ tennü ma_ks kalmu kaputitsõ,
sullõ tennü ma_ks liiva linikitsõ,
risti pannu mi_ks Riia langassitsõ!
Sedä tiiä-s mu hellä hingekene,
sedä mõista-s iks mar´a meelekene.
Kui_ks sa haartiq haigõst,
kui_ks sa tõppõ tõmmatiq,
sedä sa_ks mar´alõ manidsiq,
mullõ sa_ks kullalõ kostiq,
kui küündü ma_ks, neio, küsümä,
neio, naksi_ks ma sinolt nõudma:
"Agu sa_ks koolõt, kullakõnõ,
maalõ läät, mar´akõnõ?"
Sina_ks mu meele meelütelliq,
mino_ks süäme sütütelliq:
"Eka_ks ma koolõq, kullakõnõ,
lää-i ma maalõ, mar´akõnõ,
eka_ks ma koolõ-i koti pääle,
koolõ-i_ks ma armas asõmõllõ -
ärä_ks ma sütü süämest!"
Sina_ks mu miilt meelütelliq,
sina_ks mu süänd sütütelliq.
Miä või no_ks võiva tetäq?
Surma olli_ks aigu suu man,
kadso olli_ks no aigu kaala man.
Kui naksiq sa no_ks, kulla, kuulma,
mari, naksiq sa_ks maalõ lammõmma,
küläh oll´ no_ks kümme külämiist,
katõsa no_ks kaokandjat,
mullõ sa_ks jao jaiq,
mullõ sa_ks osa arvssiq:
hoitaq käsiq sa_ks latsi vaesit,
kaiaq käsiq sa_ks kanno kasinit.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
kuis saava_ks latsõq hoieduq,
kuis saava_ks kanaq kasvatõduq?
Nu jääväq naa_ks, tsirguq, söömäldä,
mar´aq, jääväq naa_ks üvä maitsmalda!
Kohe lää sys iks, vaesõkõnõ,
kohe astu ma, armõdukõnõ?
Neio, joosõ sys iks jumaldõ lävele,
neio, astu sys iks Marija aknillõ,
Ma[a]rja sys iks maalõ künnütelles,
Jeessu and umalt armult.
Neio, jää ma_ks jumala hoolõlõ,
kabo, jää_ks ma Marija kaalalõ:
kerik jääs iks mu meele meelütelläq,
kerik jääs iks mu süäme sütütelläq.
Kui tulõ ma_ks ülest pühäpäävä,
astu_ks ma ülest aiksahe,
süä um mul iks süväste haigõ,
meeli um mul iks ladvani lahki.
Neio_ks, ma keeri kerikohe,
neio_ks, ma astu alõvahe -
kelt iks ma küsü kündlerahha,
kelt iks ma vaidlõ vaharahha?
Neio, lää ma_ks ilma kündleldä,
vaenõ, lää ma_ks ilma vahalda.
Neio_ks, ma keere kerikohe,
neio, taha ma_ks astuq altrehe,
minnäq taha_ks ma künnelde külele,
vaha_ks valusa var´olõ,
umma_ks miilt meelütämmä,
umma_ks süänd sütütämmä.
S´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle,
sullõ_ks ma, mar´a, manitsõllõ:
mille jätiq mu_ks varra vaesõst,
inne-aigu jäti_ks mu ikma?
Meeleldä jäävä_ks no meheldä naaseq,
nuuq jäävä_ks noorigõq nur´aduq,
kual iks olõ-i umma üllä,
olõ-i_ks kallist umma kassa!
Jummal tiid iks jumalakõnõ -
vallah iks pall´o vaesit,
kolgah pall´o kurvalitsi!
S´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle:
kui sinno no_ks liiva liidetäs,
sinno_ks kalmu katõtas,
kabo, lää ma_ks peräh kaema,
kabo, lää peräh käuma,
kas tunnõ ma_ks noid turbit,
kas märgi_ks ma noid mättit,
kohe_ks sa, mari, matõtat,
lag´a_ks-sa-kaabu katõtat?
Pähnä kasus iks pää kottal,
jallaj-puu jalotsih -
säält tunnõ_ks ma sino turbaq,
säält märgi_ks ma sino mättäq.
Um iks jallaj-puu jalotsih,
pähn iks pää kottal,
um iks lävi jalotsih,
um iks paja pähütseh -
lävest saat iks sa vällä lähedäq,
pajast päset iks vällä paedaq!
Koolukõnõ_ks no, kull´a koolukõnõ,
kadsokõnõ_ks no, kull´a kadsokõnõ -
s´oo tekk´ iks no kuri koolukõnõ,
s´oo tekk´ iks kalg´ kadsokõnõ:
koolu tegi no_ks mullõ kurva meele,
katsko tegi_ks no kalõ süäme!