20. "Tsõdsõ" nutab oma vennapoega.

SL 1875.
H, Setu 1903, 186 (87) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Velepojakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ!
Velepojakõnõ, mille_ks sa rüheq är koolda?
Velepojakõnõ, süä um meil iks süväste haigõ,
meeli_ks meil ladvani lahki!
Selle süä_ks um süväste haigõ,
selle miil um iks ladvani lahki:
suu mano saa-s mi surma aost,
kadso saa-s aost kaala mano!
Selle saa-s mano surma aost,
kaala mano kadso aost:
olli_ks ma, kallis, kavvõndõh,
olli_ks ma, uma, üle oja,
sinno_ks ma tiiä-s tervest,
kuulõ-s sinno kuullõst.
Olõs iks ma tiidnü tervüst,
kui_ks sa haartiq haigõst,
kabo, tulnu_ks ma sinno kaema,
neio, tulnu_ks ma sinno nägemä,
sys saanu_ks mi kõrra kynõlda,
sys saanu_ks mi aiaq armast juttu!
Miä_ks või ma võiva tetäq,
kua võinu_ks ma, kull´a, kohe minnä -
olli_ks ma, kallis, kavvõndõh,
olli_ks nu, uma, üle oja,
üle olli_ks nu vete viirmine,
kalajärvest iks üle kaalminõ!
S´ookõsõ_ks ma sinolõ ütle:
kui naksi_ks ma, tuvi, tulõma,
kui naksi_ks ma siiä saama,
üle naksi_ks ma vete viirdümmä -
inne saa-s iks ma siiä, neiokõnõ,
kaalu-s siiä, kabokõnõ,
kui sai_ks nu kuuldaq koolu-syna,
sai hallus´ havvasyna -
sinno tulli_ks nu maalõ matma,
sinno tulli_ks nu liiva liitmä,
kallist tulli_ks nu kalmu katma.
Velepojakõnõ_ks mu meelimar´akõnõ!
Olli_ks ma illos´ ese sysar,
kallis sysar iks kasa vanõbal.
Miä_ks või ma, kulla, kohe minnäq -
hallõ um meil iks hauda pandaq,
kallis um meil iks kalmu kattaq!