3. Tütar nutab isa.

a. Tütar on tüdruk, elab veel kodu.

SL 1833.
H II 4, 15 (5) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).
Tätäkene, mu kuku tätäkene,
kuis jätit mu varra vaesõst,
inne-aiga armõtust?
Meid jäie varik vaesit,
kamand kaiho-kandjit -
jummal tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
ehk olõ mi suvõ söömäldä,
k´aumõ talvõ kängäldä?
Kiä teie kehväle kängidseq,
vaesõllõ jala-var´okõsõq?
Küüdsil jätät mi maad kündmähe,
päkil jätät mi pääd toitmahe -
pall´o jõvva mi küüdsil maad kündäq,
pall´o jõvva mi päkil pääd toitaq?
Nüüd jätät mi külä külele,
jätät mi valla var´olõ,
kõik jääme mi vihma veerele,
jääme mi tuulõ toelõ.
Veidü saasõ armu aiasta,
veidü tulõ tukõ tuulõsta.
Kui tulõ_ks taa keväjäkene,
hal´as haina-aokõnõ,
kiä lätt mäele kündmähe,
arro atra kandmahe,
kiä lätt meil mehest mere pääle,
noorõst mehest nurmõ pääle?
Näio läts mäele kündmähe,
arro atra kandmahe,
adõr mul arolõ lagosi,
leevä-jäi-puu liivakullõ.
Otsõ ma küläst köütjät,
adrapää päätjät,
küläst tulli_ks hot´ kümme köütjät,
vallast viisi valmistajat,
külä köüt´ mul adra küllüpäädi,
valla sääd´ mul adra sällüpäädi.
Kui naksi ma, näio, kündmähe,
kabo, atra kandmahe,
ega lää-s mul mulda muidõ mano,
lää-s turvas tollõ poolõ.
Naksi sys esi köütemähe,
adrapääd päät´mähe,
sys köüdi ma adra hinnäst piti,
madalikku maada piti,
sys lätsi mul mulda muidõ mano,
lätsi turvas tollõ poolõ.
Tätäkene, mu kuku tätäkene,
olõs s´oo mi ette tiidnüq,
kabo ette kavanuq,
kaivaq olõs lasknu mi havva süvembä,
kaivaq olõs lasknu mi kooba korgõpa,
sys lännü_ks mi hauda hulgana,
tulluq kuupa kolmõkeste,
kalmust olõs meil hää vällä kaiaq,
kuis no or´aq tüüd teiväq,
vaesõq latsõq vaiva näiväq.
Nu ku tulõ_ks meil keväjäkene,
kallus kala-aokõnõ,
ega maidsa-i meil suu suurt kalla,
keeli meil kesälatikat -
kala-meil-pää kaksatas,
jäänüq kala jätetäs.
Jummal tiid iks, jumalakõnõ,
Mari tiid iks madalakõnõ,
ehk saamõ mi_ks kolka korjama,
murru muialt küsümähe?
Sys kiskvaq ehk külä Kirebiq,
maalõ murdvaq valla Mustiq!
Kui olnu sa, armas, alalõ,
kallis, katõ jala pääl,
sys lännü-s mi vyyra veerele,
lännü-s külä külele.
Nu saamõ kõik latsõq laokalla,
suvilindu liikvalla,
päädäq jäime, pääs´o pojakõsõq,
suudaq, suvilinnukõsõ.
Veidü mi näeme hüvvä ello,
kasinahe kallist ello:
hällüh mi näime hüvvä ello,
kabloh näime kalli ello,
hällüh näime, hää olli,
kabloh näime, kallis olli.
Kui sa, kulla, kuulit,
mar´a, maalõ tuudit,
armu- sys mul -andja alasi,
hirmu heitjä heräsi.
Külä mul iks kõik kergüdi kübärä:
kõik jääväq meil maaq külä kündäq,
varigoq jääväq valla rakoq,
võso jääväq meil veereq vyyrillõ;
külä künd iks meil küle-alodsõq,
valda aie är meil tarõ-asõmõ:
külä tahtsõ mi küle-asõnd,
himotsivaq mi hingemaad.
Kui tulõsiq är, armas, alalõ,
kallis, sa katõ jala pääle,
sullõ teesiq ma lipõ livvakuhe,
lämmä panõsiq ma vii länikohe,
küll teesi_ks ma kolmi libõhõt:
üte teesiq ma lipõ linohkist,
tõõsõ teesiq mar´ost magusist,
kolmanda ma lipõ kurõmar´ost!
Kua tii ma lipõ linohkist,
tuuga mõsõ mant maa-haisu;
kua tii ma mar´ost magusist,
tuuga mõsõ su ligi liiva-haisu,
kalmu-ma-haisu kaputist;
kua tii ma lipõ kurõmar´ost,
tuuga sul veri pääle viirdü,
veri sul sarnolõ saistu -
sys saadõq sa, ese, kui ollit inne,
mino saadõq kallis kasutaja!
Tätäkene, mu kuku tätäkene,
kuis jätit mu varra vaesõst,
inne-aiga armõtust?

SL 1834.
H, Setu 1884, 119 (24) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Tätäkene armakõnõ,
tätäkene_ks mu kallikõnõ,
kui sa jätiq mu varra vaesõs,
inne-aigu armõtus?
Mino jätiq sa_ks külä külele,
jätiq valla var´olõ,
mino jätiq sa külä ehitellä,
jätiq valla valmistõlla!
Külä_ks minno külmäst ehitelli,
valda võõrildõ valmisti:
särk om mul ehk sällülde säläh,
küpär küllülde pääh!
Külmäs ma_ks lää külä ehiteh,
valõhu valmistõh.
Tätäkene armakõnõ,
innemb lännü_ks mi mulda mõlõmbaq,
lännüq kalmu katõkese,
kui_ks jätit mu varra vaesõs,
inne-aigu armõtus!
Neiokõnõ, jäi ma ilma ehtildä,
kabo, jäi ma ilma kaaladsilda,
kõik iks jäiq mul puuti puusarätiq,
säksa karpi kaalahelmeq -
eka jää-s turust tuujat,
säksa karbist kauplõjat!
Veleq ommaq mul väega väikeseq,
imekanaq kasinikuq.
Tätäkene armakõnõ,
mino jätiq sa_ks küüdsil kündmä,
päkil päädä toitma!
Määne om iks tuu küüdsil kündmine,
päkil pää toitminõ?
Mu kull´a, kull´a tätäkene -
küüdsekeseq no murdu_ks kütüsehe,
sõrmõq sõõru veere pääle,
tuugi jäi_ks kütüs kündmäldä,
musta maa murdmalda.
Kui sa_ks inäbä elänüq,
katõvõrra kasunuq,
meeni_ks mu veleq vinnünüq,
imekanaq kasunuq,
sys naaq jätnü-s maada külä kündä,
varikoda valla rakoq!
Või_ks, mu kull´a tätäkene,
mu kuku tätäkene!
Nu tarõ-ehk-asõ ärä künnetäs,
üles aias aho asõ?
Kohes iks mi pakõ, pardsikõsõq,
kohe linda, linnukõsõq?
Katsi kuulkõ_ks ti, havvakaivjat,
kolm liivaliitjät:
jätke_ks ti paja pähütsehe,
jätkeq lävi jalotsihe!
Kui tulõ meil ette iku-meeli,
paisus ette paha meeli,
tarõ kui tuldas iks asõnd kündemä,
üles ajama ahivart,
üles iks mi nõsta kalmu kaanõ,
liiva lingi liigutõllõ,
sys iks mi pajast sisse pakõ,
lävest sisse lähene,
umma lää_ks mi ohtu ütlemä,
umma kaihho kaibama!
Tätäkene mu armakõnõ,
mu kull´a, kull´a tätäkene!
Pajast lasta-i meil sisse paeda,
lävest sisse lähedä.
Pajast agu sa võit vällä paeda,
lävest vällä lähedä?
Peläku-i_ks kodo tullõh,
kalmust vällä kalduh -
lämmä võta ma vii läniguga,
ärä võta lipõ livvaguga,
tätäkene armakõnõ,
sino mõsõ_ks mant maa haisu,
kaputist kalmu haisu!
Kui sa muido tohi-i kodo tullaq,
lindaq sa_ks kodo liblikal,
käüq kodo kärpsel,
tulõ_ks sa tooni hobõsõl,
mana maavarsakõsõl!
Sys kaiaq saa-i külä kar´usil,
näe-i sinno külä näidsikoq.
Kui sa_ks kodo tulõdõ,
kallis, kodo kalludõ,
sino liidä mi linarõivillõ,
sino kata kalõvaga.
Tulõ_ks kodo kaemahe!

SL 1835.
A: SKS, Veske-Stein nr. 96 < Napi k. - V. Stein < Nänu (e.a.1872).
B: ÕES, V. Stein nr. 29 ja H II 62, 675 (29).
A. (Algupärane üleskirjutus):
Tätäkene armakõnõ,
tätäkene kallikõnõ!
Suukõnõ sul kinni sulutigi,
keelekene sul kinni kiilitigi,
käekese_ks sul külmäq,
jalakõsõ_ks sul jahheq,
jalaq jahheq jakust saani,
man sul sais maa hais,
ligi sul nu sais liiva hais.
Olõs ma_ks võis´, neiokõnõ,
ma teesi_ks sullõ kolmõq lipõq:
üte teesi lipõ linno[h]kõst,
tõsõ teesi lipõ linnasist,
kolmanda lipõ teesi kurõmar´ost,
mõsõsiq mant maa haisu,
linikest mõsõsiq liiva haisu,
kaputist mõsõsiq kalmu haisu!
Tätäkene armakõnõ,
agu nakas sul liikma linnu keelekene,
painuma pardsi suukõnõ?
Kui_ks olliq, armas, alalõ,
kallis, iks sa ollit katõlõ jalalõ,
tätäkene armakõnõ,
kygõ sait saapaq jalga,
tätäkene armakõnõ,
rinda sa tõit suurõ sõlõ,
kaala sa lasit lajaq leheq.
Tätäkene armakõnõ,
olõs iks saasiq nätäq sino armu,
läbi ma lääsiq tulistõ turvastõ,
üle ma lääsiq sõõru uibutsõ(he),
olõs saa nätäq mullõ ese armu,
kai[aq] sys saasõ kandja armu!
Neiu, sa_ks jäät külä külele,
jäät iks sa valla var´olõ -
külm iks mul tulõ(p) armu küläst,
vaenõ_ks tulõ(p) arm vallast.
Tuli_ks nakas mullõ pääle tulõmahe,
pallav iks nakas mullõ pääle paistmahe,
kibõnaq mullõ_ks pääle keerätellemä.
Küll ma_ks lännüq kalmu, kabokõnõ -
vasta_ks kaidsiq kalmulisõq,
[kalmulisõq] ja ilmulisõq:
"Sedä_ks ei olõq kalmu kasunut,
sedä_ks ei olõq ilmah istõta,
kohe istus elävit!"
B. (Pärastine ümberkirjutus):
Tätäkene armukõnõ,
tätäkene kallikõnõ!
Suu sul kinni sulutigi,
keelekene kinni keeletigi,
käekeseq sinol külmäq,
jalakõsõq sinol jahheq,
jalaq jahheq jakust saani,
man sul sais maa hais,
ligi sul sais liiva hais.
Tätäkene armukõnõ,
olõs ma võis´, neiokõnõ,
teesi ma sullõ kolmõ lipõt:
üte lipõ linnuhkõsta,
tõsõ lipõ linnasõsta,
kolmanda kurõmar´osta,
mõsõsiq mant sul maa haisu,
linikest mõsõsiq liiva haisu,
kaputista kalmu haisu!
Tätäkene armukõnõ,
agu nakas sul liikma linnu keelekene,
painuma pardsi suukõnõ?
Armas, ollit sa alalõ,
kallis katõla jalala,
kygõ saapaq sa sait jalga,
rinda sa säädset suurõ sõlõ,
kaala sa lasit lajaq leheq.
Tätäkene, armukõnõ,
olõs saasiq nätäq su armu!
Läbi ma lääsiq tulistõ turvastõ,
üle ma lääsiq sõõru [uibutsõ],
olõsi saanu nätäq ese armu,
kai[aq] sys saasiq kandja armu!
Neio sa jätiq külä külele,
neio sa jätiq valla var´olõ -
külm mul tulõ armu küläst,
vaenõ_ks mul tulõ armu vallast.
Tuli nakas mullõ pääle tulõma,
pallav nakas mullõ pääle paistma,
kibõnaq pääle keerätellemä.
Küll ma olõs lännüq kalmu, kabokõnõ -
vasta mul kaidsiq kalmulisõq,
vasta mul kaidsiq ilmulisõq:
"Sedä ei olõq kalmu(n) kasunu,
sedä om ilma istutõt,
kohe istusõq eläväq!"

SL 1836.
H, Setu 1903, 472 (36) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).A. Lauliku ema elab.

Tätäkene_ks, mu kuku tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
mille jäti_ks mu varra vaesõst,
inne-aigu armõtust?
Eka jääs ma kodost vaenõ,
ikulinõ elämisest -
vaenõ jäi_ks ma umist vanõbist,
kah´olinõ kasvatajist.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui olli_ks sa ohkih olil,
päädä_ks põssiq pähütseh,
hot´ olli_ks sa haigõq halusahe,
tõbinõ tyymeeli,
eka_ks mi sedä usus võta-s,
usus võta-s, tões panõ-s,
et iks meil ese är koolõs,
kasvataja kalmu lätt.
Vaesõq jäi_ks mi ime var´olõ,
kah´olisõ ümbrelle.
Oh mi imme helläkeist,
umma kallist kandjat -
imel um iks ime arm.
Ilma jäi_ks mi ese armust,
kattõ umasta kasvatajast!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui mi su, mar´a, maalõ vii,
kalli_ks kalmu kallutõllõ,
sinno haara_ks mi vajja halusahe,
tunnõ vajja tulusahe!
Uma jäi hot´ iks ime ümbrelle,
jäi kandja kaalalõ,
a kui_ks tulõ pühänes päiv,
astus armas aokõnõ,
kuis iks ma keerä kerikohe,
kui_ks ma astu alõvahe,
lää, tuvi, turu pääle?
Kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kasvataja kasumah,
kui_ks sys tull´ turupäivä,
kui lask´ laadopäivä,
lätsi_ks ma, tuvi, turu pääle,
lätsi_ks ma, mari, muidõ mano,
olõ-s iks ikku ehtist,
kaihho neio kaalatsist:
uma_ks mul ese ehteq ost´,
kasvataja kai kaalatsit.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
ehteq olli_ks muist ilosapaq,
vahtsõq olliq muist valusapaq,
kui lätsi_ks ma, muna, muidõ mano,
lätsi_ks ma, sirgõ, muidõ sisse,
vallus´, muidõ vaihhõllõ.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
kui lää_ks ma ette ellenäni,
kui_ks ma käu, käokõnõ,
läävä_ks mul ehteq ilotust.
Kui mu vahtsõq vanast lääväq,
kiä_ks mul ehteq ost,
kiä_ks kaes kaalatsit?
Oh iks sys minno ohulist,
minno, kapo kah´olist -
kuis lää ma mustalt muidõ mano,
vannoga muidõ vaihhõllõ?
Kulla sys iks ma haara sinno vajja halusahe,
tunnõ vajja tulusahe,
kulla, ikõ ma_ks sys koolussih,
neio, ikõ ma närvüssih!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
hot´ jäi_ks ma ime ümbrelle,
jäi kandja kaalalõ,
imest olõ-i ehte ostjat,
kaalatsidõ kaejat!
Ime_ks pidä pikä hoolõ,
kand kõrda kangõhõt,
ime hot´ iks jaolda jätä-i,
osalda unõhta-i:
hot´ ma_ks tulõ kodo õdagu ilda,
tulõ varra hummongult,
ime tiid iks luu luitsist,
tiid arvo anomist.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
innep iks kodo är koolnuq,
maja maalõ sadanuq,
kui_ks meil kuuli kodo vanõp,
maalõ vii maja pidäjä!
Kui_ks oll´ armas alalõ,
kallis katõla käelä,
jälki_ks kodo kohendannuq,
aida mäele alostannuq!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
miä_ks ma või võivo tetäq,
või võivo kohe minnäq?
S´oo um iks Eessu iskmine,
s´oo um Lo[o]ja luuminõ!

SL 1837.
H, Setu 1903, 473 (37) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903). B. Lauliku ema on surnud.

Tätäkene, oh mu kull´a tätäkene,
tätäkene, oh mu meelimar´akõnõ!
Mille_ks sa, kull´a, är kuuliq,
mille_ks sa, kallis, kalmu lätsiq,
hot´ sa_ks esiki tiidseq,
umala meelelä mõtliq,
et meil um ime ammu koolnuq,
kandja um kalmu lännüq?
Vaesõkõnõ_ks olli su var´ol,
ohulisõ ümbrel.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui olli_ks sa ohkih olil,
pääd põtõh pähütseh,
oh iks meid, sino tütrit,
kallit iks sino kanasit -
umal iks armul avitannuq,
umal iks toel üles toonuq -
tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
jõvva-s mi armu avitõllaq,
jõvva-s mi toel üles tuvvaq:
sinol olli jo surm suu man,
olli vaiv varbih!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
hot´ meil oll´ ime ammu koolnuq,
kandja ammu kalmu lännü,
tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
esi_ks sa peiq pikä hoolõ,
esi_ks sa kanniq kangõ kõrra,
peiq hoolõ vaesist,
kanniq kõrra kah´olisist.
Hot´ olli mi väega väikeseq,
kasvi kasinaq kanasõq,
tulli_ks sa üles ajama,
kulla üles kutsma,
ai_ks sa üles armahe,
kutsi_ks sa üles kullatsõhe.
Sedä_ks jõvva-i iäh unõhtaq,
jõvva-i kavva kaotaq:
touka-s iks üles torõhõhe,
käse-s üles kärmähe,
ai_ks sa üles armahe,
vaatõlli vaesõhe:
"Tulgõ_ks üles, ulliq latsõq,
kaalugõ_ks üles, kah´olidsõq!
Mano_ks teil astõ ese arm,
katmillõ kasvataja,
ilma ti_ks olõdõq ime armust,
kaonuq kandja armust."
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui_ks mi, armaq, ülest astõ,
astõ ülest asõmõlt,
olli_ks ulliq ni unidsõq,
olli_ks väikoq ni väsünüq.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
meile_ks kosta-s kurja synna,
meile_ks sa ütle-s ilotuhe,
kyik iks sa opsiq oigõhe,
meid iks petiq pehmehe:
"Latsõ_ks-kõsõq väikeseq,
kah´olisõq kanasõq,
kui_ks ti, ulliq, tüühü läät,
armõduq, asklõllõ,
agu ti mõista-i tuud tüüd,
taia-i tetäq talotüüd?
Külest sys näge külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
läävä_ks naaq vaesõq vaivalisõq,
keerätelleseq kehväliseq,
edo naaq ummaq ulli suku,
ummaq rumalaq kasunuq!"
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
esi_ks mi tiidse, neiokõsõq,
mõistsõ_ks, meelimar´akõsõq:
eka_ks mi olõ-i ulli suku,
olõ-i kalgõ kalenat,
olõ_ks mi suku oigõt,
olõ_ks mi verd vesselät!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
miä_ks mi või võivo tetäq,
või võivo kohe minnäq -
kuuli_ks ime, ni kuuli ese,
kuuliq vanõmbaq mõlõbaq,
kandjaq katõkese,
kaboq, jäi_ks mi väega vaesõq,
kaboq, jäi_ks mi väega kah´olisõq!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
veesi_ks koolu kohtuhe,
veesi_ks mi kadso kantorahe -
tätäkene_ks mu armakõnõ,
tuust um iks vika veidükese,
kinni pidi pisukõsõ,
et olõ-i koolulõ kohut,
kadsolõ kantorat!
S´oo um iks Eessu iskmine,
um iks Looja luuminõ.
Anna_ks mi tenno jumalallõ,
au maalõ Marijallõ:
hot´ meil oll´ ime ammu koolnu,
kandja ammu kalmu lännü,
jäi_ks mi ese ümbrelle,
kasvataja kaalalõ,
ese_ks meist pidi pikä hoolõ,
kand´ kõrda kangõt!
Kui_ks nu tull´ kinä kevväj,
tull´ suur suvõkõnõ,
naksi_ks kangast kudama,
peenükeist peelile pandma,
ese_ks lätsi mano ikkõh,
kasvatajallõ kahitõh:
"Ese_ks-kene helläkene,
tätäkene, tähekene,
naka_ks ma kangast kudama,
peenüht peelile pandma -
kost iks sys saa kumakit,
saa mano maagõlango?"
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
esi_ks sa lausiq meelestäni:
"Ärä sa ikku-i, murõhtagu-i,
pall´o hinnäst pahandagu-i -
saa_ks kumaguq ostõduq,
saa_ks mano maagõlanga!"
Ese_ks piire Petserihe,
ese_ks tull´ turu pääle,
ost´ iks tä kurstõ kumakut,
pall´o matso maagõlango.
Ese_ks lausi meelestäni,
ütel´ meele poolõstani:
"Oh iks mu tütreq ohulisõq,
kanasõq kah´olisõq,
toda ti_ks ikkõq, murõhtagõq:
kiä_ks teid oppas, ohuliisi,
kah´o_ks-liisile kynõlõs?
Olõ-i teil imme oppammah,
kandjat karistammah,
mõista-i_ks ti kangast kutaq,
mõista-i kutaq kumakit.
Kiä_ks sys oppas ohuliisi,
vaesillõ vaatas?
Tiit iks ilma-ilotuhe,
kuat väega kur´astõ -
umma olõ-i imme oppammah,
maamat man saismah.
Läät ti_ks küläst küsümä,
tõsõlt talolt tarkut saama.
Oh mi tütreq vaesõq,
kah´olisõq kanasõq -
saa-i küläst oppajat,
tõsõlt talolt tarkut:
külä_ks külmäste oppas,
vald oppas vaesõhe.
Jäät iks sys kolgalõ kynõlda,
jäät veerele veerätäq!"
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
tenno_ks mi anna jumalallõ,
Marijallõ kitetülle:
kui naksi_ks kangast kudama,
peenüht peelile pandma,
jummal iks opas´ ulliq latsõq,
tasõ targast vaesõq!
Eessu_ks olli mi ime,
Maarja oll´ mi maama,
tei_ks mi Eessu isitüt pite,
käve Maarja käsku pite,
saa-s nu kolgalõ kynõlda,
saa-s veerele veerätäq!
Kui_ks meil tull´ turupäiv,
kui_ks meil lask´ laadopäiv,
lätsi_ks mi, tuviq, turu pääle,
imelatsõq laado pääle,
lätsi_ks mi, vaesõq, vanikõlla.
Küläst hot´ kai külgmäne,
veerest rahvas viirmäne,
tunnõ-s joht vaest vanikõst,
tunnõ-s joht kiräst keerolisõst:
vanik oll´ muist vahtsõp,
siidiq muist sirgõpaq,
kiräq olli_ks kimmäpäq,
vahtsõq rõivaq valgõpaq.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks mu kallikõnõ,
sinno jõvva-i_ks iäh unõhtaq,
umast meelest minehtäq!
Jätiq iks mi iäs ikma,
kuu-pääväs kurvatsõst!

b. Tütar on mehel.

SL 1838.
H II 69, 325 (1) < Põrste k. - J. Sandra < Ogask, Kriisa naine (1902).

Tätäkene, no ma küünü küsümä,
nõsõ [sinolt] nõudõma:
tätäkene, milles rüheq ar kooldaq,
paha-varra ar paedaq?
Tätäkene, no_ks astu ma sino armulõ,
tulli sino toelõ -
tätäkene, milles ütle-i üttegi sõnna,
kosta-i kattõ-kolmõ?
Tätäkene, ku_ks käve inne ellehnäni,
kaldu üles kasvuh,
siiä joosi ma_ks juttu ajama,
tulli kõrra kõnõlama,
sis iks miildü mino meelekene,
süttü haigõ süämekene.
Tätäkene, a ku tulli s´ool tunnil,
astõ s´ool aol,
mullõ_ks inäp sõnnagi kõnõlõ-i,
mar´a, sõnnagi manidsõ-i!
S´oost lahkõs süämekene,
paisus pardsi meelekene!
Tätäkene, ku_ks tulli pühikene,
kaldu kallis aokõnõ,
ega kutsiq sa pühi kost´ma,
arvssiq aigu viitmä.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
no kui tulõ_ks pühikene,
kallus kallis aokõnõ,
ehk kutsuta-i kodo kost´ma,
arvata-i aigu viitmä?
Tätäkene, illos oll´ sul uibu-aid,
matal´ mar´apuu-aid,
meeleline mehidse-aid.
Ku tulõ_ks suur suvõkõnõ,
tulõ kinä keväjäkene,
müüdä naka oidma umatsilõ,
kaldma kallihe,
alt om mul aia minemine,
aiavitsa viirdümine -
arm jätä_ks mullõ sa uibu-aida,
hüä miil mehidse-aida!
Alt naka_ks ku aia astma,
aia veerest viirdümä,
armu näe_ks ma uibu-aiah,
hüä meele mehidse-aiah,
arm and õks ilosa ubina,
kaksõs mar´a magusa,
arm saa ese asõmõllõ,
kallu[s] ese kottalõ!
Jummal tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
ku_ks käve inne ellehnäni,
kaldu üles kasvuh,
kõõ sai siiä sagõhõhe,
astõ egal aola(h),
tulli_ks egala tunnila.
Jummal tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
kodotii no kopitõdas,
hallõ tii hainatõdas?
Tätäkene, ku_ks tulli pühikene,
kaldu kallis aokõnõ,
hot´ olli_ks sa vanhuta vääränü,
umma tüüd orjunu,
sinnä tulliq sa_ks egala pühilä,
astõq aol kallil.
Kõõ tulliq sa tii istuh,
mino tulliq sa poolõ puhatõh -
siski jätä-s sa umma unõhusi,
umma kanna kaotsõhe!
Jummal tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
ku_ks tulõ pikk pühikene,
kallus kallis aokõnõ,
kiäki tulõ-i kapo kaema,
tulõ-i näiot nägemä,
kõik õks umaq unõhasõq,
kõik kalliq kaotasõq?
Kohe jää-i tunnis tullaq,
astuq aos veitüs!
Tätäkene, sedä jõvva-i iä ikkõq.
kavva aigu kahida,
uibu- jõvva-i ma -aida unõhtaq,
meelest laskõq mehidse-aida!
Tätäkene, ku_ks kasvi kotoh,
ku vinnü velitsih,
sis suvõl olli sulasõ iist,
talvõl tallipoisi iist.
Kõõ olli nurmõh kündmäh,
alah atra kandmah.
Kui lätsi ma nurmõ kündmä,
alla atra kandma,
viil olli_ks nuur näiokõnõ,
paha-olli_ks-kassuv kabokõnõ.
Tätäkene, kõõ sunnõq sa_ks suurdõ tüühü,
panniq tüühü paljohe:
adra panni_ks mu kaala kammitsõga,
leeväpuu linikega!
Jummal tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ,
miä sai_ks mul tüü tegemäst,
vaesõ vaiva nägemäst?
Hot´ jääs õks vell´o vinnümä,
imekana kasuma,
vell´ol om õks pall´o umatsit,
imekanal kallist hõimu,
kõik ommaq õks umaq uhkõpaq,
ristiveleq rikkapaq -
ehk nakasõq naaq otsma uhkit,
tunnistama torõhit,
mino jätt iks, uma, unõhusi,
jätt kalli kaotsõhe?
Ku tulõ_ks pikk pühikene,
kallus kallis aokõnõ,
sis keerä_ks, näio, kerikohe,
astu alõvahe,
tätäkene, sis käänä sino kääpäle,
sõvva sino sõmõralõ,
lää_ks õnnõ kuulu kost´ma
ja astu aigu viitmä.
Ega_ks mullõ koolust kõnõlõ-i,
sõnna lausu-i sõmõrast!
Hot´ õks ma sõmõraq ar sõridsõ,
kõõ liiva liigutõlõ,
meele anna-i_ks sa kätt kääpäst,
ega lausu-i sõnna sõmõrast!
Üleskirjutaja lisamärk: "Selle laulu on laulik-naine, Põrste Kriisa naine Ogask, just tõisel päeval pärast seda ette ütelnud, kui ta oma isa matmiselt koju tuli. Kangast kududes nuttis ta ja ütles mulle omad leinasõnad ette, miska ta oma isa hauda saatis.

SL 1839.
H, Setu 1903, 169 (81) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kohe jäi sul iks varik vaesit,
kohe jäi sul iks kund kurvaliidsi,
kiä nakas iks sul ullõ hoitma,
kah´oliidsi_ks nu üles kasvatamma?
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
Mari tiid iks madalakõnõ!
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä,
nu nõsõ ma_ks sinolt nõudma:
mille sa no_ks rüheq är kooldaq,
mille sa rühe_ks kalmu kalduda,
mille sa rühe_ks liiva liikuda?
Ummi võinu_ks viil ulle opada,
ummi võinu_ks viil kanno kasvatada -
kasunu_ks viil suku suurõbast,
kasunu_ks viil pisu pikebäst!
S´oo tei_ks taa kuri koolukõnõ,
s´oo tei_ks taa kalg´ kadsokõnõ:
koolukõnõ tekk´ iks meele kurva meele,
kadsokõnõ tekk´ iks kalõ süäme!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
miä saa no_ks meist vaesist,
kua saa no_ks meist kurvalitsist?
Eka jää-s meil nurmõ kündjät,
kallist jää-s meil adrakandjat.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,!
Olõs s´oo_ks mi ette tiidnü,
kabokõnõ_ks, ma ette kavanu,
kui sa_ks haartiq haigõst,
tõmmati nu_ks sinno tõbitsõst -
kodo nu ma_ks astnuq tuust aost,
tulnu_ks ma nu tuust tunnikõsõst,
surma saanu_ks ma aost suu mano,
kadso_ks aost kaala mano!
Küündünnü_ks nu ma sinolt küsümä,
sys nõsnu_ks ma sinolt nõudma:
olõs mi_ks s´oo ette tiidnü -
sina_ks rühit ärä kooldaq,
rühit iks kalmu kalduda -
sullõ_ks mi tennü havva hammitsõ,
sullõ_ks mi tennü liiva linikitsõ,
kalmu tennü_ks mi selgist kaputist,
risti tennü_ks mi Riia langassitsõ!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
hallõ_ks um meil hauda pandaq,
hallõ_ks um meil kalmu kattaq!
Sullõ_ks nu tetti kuusinõ kodo,
sullõ_ks nu tetti tamminõ tarõ.
Määnest naksi_ks sa koto ihkamma,
määnest naksi_ks sa tarrõ tahtma?
Taa um nu_ks kodo väikene,
taa um nu_ks tarõ ahtakõnõ!
Tätäkene_ks nu mu kull´a tätäkene,
nu viiät iks sa kotost, kullakõnõ,
umast viiät iks majast, mar´akõnõ.
Uma jätä_ks sa nu kodo jumalaga,
rahvas jätä_ks sa rahu-tervüga!
Nu läät iks sa liiva, linnukõnõ,
üle läät iks sa kulladsõ kopli,
üle läät iks sa vasidsõ vanija -
kulda- heidä_ks sa -syna koplihe,
armu- heidä_ks sa -syna aia pääle,
hellä heidä_ks sa syna hirre pääle!
Karja lää_ks ma mõtsa ajama,
karja mõtsa keerätämmä,
kulla võta_ks ma sys syna koplist,
hellä võta_ks ma syna hirre päält,
uma_ks ma meele meelütelle,
uma_ks ma süäme sütütelle:
tuuga_ks ma aja armujuttu,
sääl iks ma kosta kulla syna,
aida_ks heidä hellä syna.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
nu jäti_ks mu varra vaesõst,
inne- jäti_ks mu -aigu armõtust!
Miä olli_ks sul nu viga elläq,
kua olli_ks nu kaiho kasvuda?
Hoita_ks sa nu võinuq ummi ullikõisi,
ummi võinu_ks sa kanno kasvatada!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
hallõ um meil iks nu hauda viiäq,
kallis um meil iks nu kalmu kattaq!
Kui panõ_ks su liiva ligonõmma,
kui panõ_ks mulda mädänemmä?
Kats kuulõ_ks nu havvakaivjit,
kollq kuulõ_ks nu kodo tegijät:
jätke_ks ti paja pähütsehe,
jätke_ks ti lävi jalotsihe!
Kui tunnus iks pühi tulõvat,
kallis tunnus iks aigu kalduvat,
lävest iks vällä lähenes,
pajast iks vällä pakõ,
ummi kallus iks vaesit kaema,
kurvatsit iks tulõ kodo nägemä!
Tätäkene_ks nu, mu kull´a tätäkene,
jummal tiid iks nu jumalakõnõ,
Mari tiid iks nu madalakõnõ -
surma saanu_ks ma nu aost suu mano,
kadso aost kaala mano,
mullõ ülnüq sys üte synakõsõ,
mullõ ülnü_ks sys, kuulja, koti päält,
armas iks, kooli-asõmõlt?
Setä_ks ma jõvva-i iäh ikkõq,
setä jõvva-i_ks ma mullani murõhtaq:
kuuli_ks sa mino kuulmalda,
kuuli_ks mu, neio, nägemäldä!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
käuma naka_ks ma sino kääpälle,
liikma naka_ks ma sino liivakuhe.
Viska_ks sa maalõ viläõnni,
kaksõ_ks maalõ kar´aõnni!
Kui viskat iks sa maalõ viläõnnõ,
kaksõt maalõ kar´aõnnõ,
sys naka_ks ma õnnõla elämä,
sys naka_ks mi kar´ah kasuma.
Kui tunnõ_ks mi pühiq tulõvat,
ao tunnõ_ks mi kalli kaaluvat,
sys iks ma küdsä sullõ suurõ vadsa,
sys iks ma sullõ köüdä suurõ sõira,
sys käänä_ks ma sino kääpälle,
liigu_ks ma sino liivakullõ.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
kääbäs iks jääse meele meelütäjä,
liiv jääs iks mu süäme sütütäjä,
kohe_ks sa, mari, matõtat,
käändät iks sa kuiva kääpähe!
Tätäkene_ks, sa mu kull´a tätäkene,
nu jäi_ks ma varra vaesõst,
inne jäi_ks ma nu muida ikma!
Miä olli_ks sul nu viga elläq,
kua olli_ks sul nu kaiho kasvuda?
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
jummal um iks mi loonuq vaesõst,
Mari um iks nu kostnuq kurvalitsõst.
S´oo um iks küll Eessu iskmine,
Mari um iks nu maalõ maal´minõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ!

SL 1840.
H, Setu 1903, 476 (38) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
A. Lauliku ema elab.

Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ!
Kui mullõ kolgast kuuldaq sai,
viidise_ks viirüq rahvast,
et olt iks sa ohkih olil,
pääd põet pähütseh,
olli_ks mul latsõq väikeseq,
olliq kaalah kanasõq.
Võti_ks ma üskä üsäliseq,
kässi pääle käsiliseq,
edo_ks, ma tulli ese kodo,
mar´akõnõ umma majja,
kaaldu_ks ma sinno kaema,
vanõbat vaatamma.
Ese_ks-kene helläkene,
tätä_ks-kene, tähekene,
võeh ollit iks sa haigõ halusahe,
tõbinõ tõemeeli!
Võeh iks sa mullõ vasta lausiq,
syna_ks sa lausiq lainõst:
"Tüte_ks-reni armahani,
oh mu kalliq kanasõq,
minol um iks surm suu man,
um vaiv varbih!"
Oh meid ohuliisi,
meid, meelimar´akõisi!
Tahtu-s meelega mõtõldaq,
tahtu-s iks keelilä kynõldaq:
ilma_ks mi jää umast esest,
vaesõq, umast vanõbast!
Tätäkene_ks, mu kuku tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui tulli_ks mul kodo koolu-syna,
kaartõhe kalmu-syna,
tulli_ks mu majja matu-syna -
eka_ks ma toda usus võta-s,
usus võta-s, tões panõ-s!
Naksi_ks ma kodo tulõma,
esekodo eht´mä,
keeri_ks ma uma kirstu mano,
astõ annivaka mano,
nõsti_ks üles kirstu kaasõ,
valgõ vaka veerekese,
likõ_ks löüse liina-linigeq,
hämmeq hüäq hammõq.
Esi_ks ma meelilä mõtli,
esi_ks ma keelilä kynõli,
esi_ks iki, esi ehe,
esi_ks kabisti, esi kahidsi:
"Miä_ks s´oo ilma immit,
et um hämmeq hüäq hammõq,
likõq linadsõq rõivaq?
Kui_ks ma inne kodo ehe,
kabistõllaq kaaldu,
kui_ks ma keeri kirstu mano,
valgõ vaka veerele,
nõsti_ks üles kirstu kaasõ,
valgõ vaka veerekese,
löühke vasta linalinik,
paistõ hamõh paprillõ!"
Esekodo ehiti,
kasvataja poolõ kabisti,
hot´ olli_ks likõq linarõivaq,
olli hämm hüä hamõh.
Sys iks ma sedä usus võta-s,
usus võta-s, tões panõ-s,
et iks lää ma külmäle külele,
saa jahhe jalotsihe.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui tulli_ks ma kodo kottallõ,
vele värehte veerele,
kodo- oll´ jo -moro mustast lännü,
olli hain halvast lännü.
Tulli_ks ma mustalõ morolõ,
tulli halva haina pääle.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
syski_ks ma sedä usus võta-s,
usus võta-s, tões panõ-s!
Kui_ks lasi tassa tarõ ussõ,
hillä lingist hõl´otõlli,
näe-s esse istvat,
näe-s kohki kodo-esse,
näi_ks su peräpingi pääl,
johtu_ks ollõv jumaldõ iih -
süä_ks läts süväh haigõst,
miil pahast pahkmõni!
Sys iks ma usi, ohulinõ,
kah´olinõ, kavatsõlli:
ilma olõ nu umast esest,
vaenõ umast vanõbast!
Sääl iks ma iki ilmaväega,
kulla, jäi väega kurvatsõst:
sai_ks ma külmä külele,
tulli_ks jahhe jalotsihe.
Tätäkene_ks armakõnõ,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
olõs iks ma s´oo ette tiidnüq,
kana_ks, ette kavanuq,
et iks meil ese är koolõs,
uma kandja kalmu lätt,
siiä tulnu_ks ma õdangu ilda,
tulnu_ks ma varra hummongu,
astnu_ks ese ma armulõ,
tulnuq ma ese toelõ!
Hot´ ma_ks tulli, tuvikõnõ,
hot´ ma_ks astõ, armõdukõnõ,
ese inämb anna-i umma armu,
tulõ-i vasta umal toel!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
ütle_ks sa üts synakõnõ,
kats synna kallutõllõq,
mi_ks sa miilt meelütelleq,
haigõt iks süänd sütütelleq!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
s´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu as´alda alosti:
kosta-i koolust kolmõ synna,
ütle-i kalmust kattõ synna!
Oh iks mi esse helläkeist,
oh iks mi tätät, tähekeist!
Kohe_ks mi sinno unõhtõllõ,
kohe_ks mi kalli kaotõllõ?
Jõvva-i mi esse unõhtõlla,
kasvatajat kaotõlla!
Kiä nakas iks meid kost´ma kutsma,
vaesit vasta võtma?
Hot´ um iks ime meil alalõ,
kandja katõla käelä,
astu_ks ime mi armulõ,
tulõ_ks ime toelõ.
Tätäkene_ks, mu kuku tätäkene,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
ime_ks meil söögi säädles,
ime hot´ lavva laaditas,
pikä olõ-i hoolõ pidäjät,
kõrra kangõ kandjat!
Haara_ks mi vajja halusahe,
tunnõ_ks mi vajja tulusahe!

SL 1841.
H, Setu 1903, 478 (39) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903). B. Lauliku ema on surnud.

Olõ-i meil ummi vanõbit,
olõ-i kandjit kasumah:
um iks ime ammu koolnuq,
kandja ammu kalmu lännüq.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
olli_ks mi väega väikeseq,
kaboq väega kasinaq!
Sugu olli_ks ma suurõbakõnõ,
piso olli_ks ma pikebäkene,
olli_ks, ull´, hoolõdu,
nõrk mõtõtõ nõal -
anni_ks ma pejjo rõivit,
anni_ks ma kätte kängitsit,
olli_ks mul kattaq kar´usõq,
ülendäq öüdsiliseq.
Tätäkene_ks, kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
jõvva-i_ks mi ikkõq umma esse,
kasvatajat kahida!
Kui_ks mi olli umah kotoh,
elli uma ese man,
olli_ks mi, vaesõq, su var´ol,
ohulisõ ümbrellä -
sedä jõvva-i iäh är ikkõq,
kuu-päivä kurvahtaq!
Mos´te_ks sa selle varra vanast lätsiq,
inneaigu armõtust:
um meil iks ime ammu koolnu,
kandja ammu kalmu lännü,
jäi_ks meid varik vaesit,
jäi kamand kah´oliidsi,
pall´o näi_ks sa vaiva vaestõga,
pall´o näi_ks sa ohtu ullõga?
Kolka_ks kyigildõ kynõli,
veeri_ks kyigildõ veeräti,
ilma_ks ütel´ ilotuhe,
mi_ks ese ikõtõlli,
kodo_ks-vanõbat kurvadi?
Tätäkene_ks, mu kuku tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
eka vii-s sa kolka kohtuhe,
vii-s viirt vitsera mano:
"Latsõ_ks-kõsõq, linnukõsõq,
mino_ks ti meelimar´akõsõq,
elägeq ti_ks ilosahe,
kasugõ_ks kallihe,
jätke_ks tassoq jumalallõ,
jätke_ks massaq Marijallõ!"
Miä_ks mi või võivo tetäq -
jummal esi um jätnü vaesõst,
Ma[a]rja meid kaie kah´olisõst!
Tätäkene_ks, kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ!