4. Tütar nutab isa kääpä pääl.(Kuus nädalat pärast isa surma, "kutja aol".)

SL 1842.
H, Setu 1903, 506 (54) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kaldu_ks mi sinno kaema,
käuma tulli_ks ese kääpälle,
sõudma ese sõmõrallõ!
Aja_ks mi sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast,
et iks mi ese unõhtõlli,
kasvataja kaotõlli,
et iks mi kaalu-s kaema,
et mi käu-s kääpälle,
et mi_ks sõvva-s sõmõrallõ!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
mi kallis kasvataja!
Vet sa s´oo esiki tiidseq,
kavatsõlliq kasvuh:
tullu_ks umala meelelä,
siiä kiirdnü umal keelel,
siiä_ks mi saanuq sagõhõhe,
astnuq egala aola -
olõ-s iks mul uma tulõminõ,
pääs´ol uma päsemine:
üle_ks um tunne tulõminõ,
üle päivi päsemine,
ülä um iks hirm hiussih,
ülä kari kaala pääl:
kohe_ks lask, sinnä läät,
kohe_ks arvas, sinnä astut,
saa-i tullaq üle meele,
üle keelo kiirdüdä.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ!
Tulli_ks ma kalmu kaema,
sõmõrallõ sõudma,
nõsta_ks mi üles kalmu kaasõ,
liiva lavva liigutõllõ -
anna_ks sa käsi kääpält,
anna_ks sa sõrm sõmõralt!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ!
Nõsti_ks hot´ üles kalmu kaasõ,
liiva lavva liigutõlli,
lövvä-s kätt kääpäl,
lövvä-s sõrmi sõmõralt.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis, katõla käelä,
kui_ks mi kuna kodo tulli,
virvekeseq velitsille,
tulli_ks mi kodo kost´ma,
ese tarrõ tandsima -
hot´ olli_ks sa vanhut elänü,
umma tüüd orjunnu,
meelepahha painunnu,
esi olli_ks viil iih ilolinõ,
meile_ks sa, vanõp, vallatõlliq!
Esi_ks sa ikiq, esi lauliq,
esi_ks sa karksiq, esi kahid[s]iq,
esi_ks sa, vana, vallatõlliq,
elähünnü, ilotõlliq:
"Oh iks mu tütreq, armahani,
oh mu kalliq kanasõq,
umah iks kotoh kul´atagõq,
velisih veerätägeq!
No iks um ese alalõ,
kasvataja katõl käel,
tulõt iks ese ümbrelle,
tulõt kandja kaalalõ.
Kui jää-i umma esse,
kasvatajat kasuma,
kasvatajat kaugõst,
eka_ks ti siiä saa-i,
hot´ iks jääs esekodo,
jääs ese elämine,
ese_ks-kodo kost´ma kävvuq,
vele_ks tarõh aigu viitäq!
Oh iks mu tütreq, armahani,
oh mu kalliq kanasõq,
s´oo jääs iks iäs mälehtäq,
kavva kaugõs kynõlda:
ummõ illos ese arm,
kallis arm kasvatajal.
Kui_ks ilma esest jäät,
kaonuq kasvatajast,
lövvä-i kohki ese armu,
kavatsõllõ-i kandja armu.
Nakat iks viirdmä velitsille,
nakat iks sõudma sõsarillõ -
vesine saa_ks veliste arm,
sõklinõ sõsardõ arm.
Um iks illos´ ese arm,
ime arm ilosap."
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu kallikõnõ!
Eka mi sedä usus võta-s,
usus võta-s, tyõs panõ-s!
Elli_ks mi päävä, kaie kats,
elli_ks ilma mi eseldä,
kasvi ilma kandjalda -
oh iks mu velje vanõbat,
velenaist viirmäist! -
hot´ iks naaq umma unõha-s,
kallist hõimu kaoda-s,
kutsi_ks naaq kost´ma ega kõrra,
arvssiq egala aola -
tulli_ks mi kodo, kodotütreq,
veeri_ks, veliste sysarõq,
löüse_ks mi tükü tühjä tarrõ,
pala pal´ast põrmadut,
kohn iks meil inne ese elli,
kasvataja inne kasvi.
Umah iks kotoh kul´atõlli,
velisih veerätelli,
vell´o iih ilotõlli,
vanõp sysar sõnotõlli:
“Esi_ks mi näi, neiokõnõ,
kavatsõlli, kabokõnõ:
vesine_ks um veliste arm,
velenaisõl vesitsep,
sõklinõ sõsardõ arm.”
Sys iks mi ikulõ ihasi,
süä_ks lask´ lainillõ,
sys iks meele miilde tull´,
sys iks kiilde keerätelli:
"Um iks s´oo õigõ, mis ese ütel´,
um iks kõrrah, kui kynõli!"
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
elli_ks ma liina lähkoh,
alõva aia all -
kui_ks ma, kinä, liina saa-s,
saa-s, armas, alõvahe,
uma_ks sa ese liinah olliq,
olliq, armas, alõvah,
mullõ_ks sa kosti kodo saadiq,
saadiq saia sagarallõ.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
hot´ iks oll´ sul [? mul] kost´ umah kotoh,
hot´ iks oll´ sai sagarah,
sinol olli_ks kost´ kuulusap,
olli_ks sai saagitsõp!
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
kuastsaadik iks sa är kuuliq,
su, kalli, kalmu tõi,
hot´ iks tull´ turupäiv,
hot´ iks lask´ laadopäiv,
saada-s kiäki kosti kunagi,
saada-s saia sagarahe.
Esi_ks ma meelelä mõtli,
esi_ks ma keelelä kynõli:
"Ummaq är iks koolnuq kulatski küdsäjäq,
kalmu lännüq saia saavutajaq."
Kui_ks tull´ turupäiv,
kui_ks lask´ laadopäiv,
tulli_ks ma esi turu pääle,
lasi_ks ma esi laado pääle,
sys iks ma näi, neiokõnõ,
kabokõnõ, kavatsõlli:
olõ-s iks koolnuq är kulatski küdsäjäq,
kalmu lännüq saia saavutajaq,
kulatskit um kolmõvõrra,
um iks saia sa'annõ võrra.
Sys iks ma meelelä mõtli,
sys iks ma keelelä kynõli,
sys iks ma mõtli, esi iki,
esi_ks ma kavatsi, esi kahitsi:
"Selle_ks mul kosti saadõta-s:
um kooluq kulatski andja,
kalmu lännüq saia saatja!"
Sys iks ma meelelä mõtli,
sys iks ma keelelä kynõli:
"Ilma_ks ma olõ ese armust,
kaonuq kandja armust!"
Kui_ks olli ese meil alalõ,
kasvataja kasumah,
ese_ks ütel´ ellenäni,
kasvataja kasvuh:
"Oh iks mu tütreq, armahani,
mitu meelimar´akõist!
Jääse_ks teil iäs mälehtä,
kavva kaugus kynõlda!"
Eka_ks mi sedä usus võta-s,
usus võta-s, tyõs panõ-s!
Kui_ks mi näi, neiokõsõq,
kavatsõlli, kabokõsõq,
nu_ks jo esi usus võta,
kanasõq kavatsõllõ:
"Nu um iks õigõ, miä ütel´,
um iks kõrrah, kui kynõli,
miä_ks ütel´ uma ese,
uma_ks kandja karistõlli:
ese_ks meil jääs mälehtäq,
mõnõsta mõtõlda!"
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
nu küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks sinolt nõudma:
kelle_ks sa annit ese armu,
ese_ks sa toe tõotõlliq?
Sinnä_ks mi naka armulõ astma,
naka_ks toelõ tulõma,
sys iks mi näe ese armu,
kalli armu kavatsõllõ!