5. Minia nutab oma mehe isa.

SL 1843.
H, Setu 1903, 171 (82) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
mullõ olli_ks nu hüä ülä ese,
olli_ks sa kallis kasa ese,
olli_ks sa nu mino meeleline,
mino olli_ks sa nu meelestä pareb!
Neiol olli_ks mul latsõq väikeseq,
neiol olli_ks mul kanasõq kasinaq.
Kui lätsi_ks ma nu nurmõ põim'ma,
kallis, lätsi_ks ma kokko kandma,
sullõ jäti_ks ma nu hoitaq ullikõsõq,
kaiaq jäti_ks ma umaq kanasõq.
Sai_ks mu ulliq hoieduq,
sai_ks mu kanasõq kaeduq:
külä hoiji_ks sa nu hobõstõ jalost,
kaidsi_ks sa nu külä kar´a jalost!
Tätäkene_ks, sa mu kull´a tätäkene!
Sinno_ks ma haara vajja halusahe,
sinno tunnõ_ks ma vajja tulusahe!
Kui lää_ks ma nu põldu põim'ma,
kulla, lää_ks ma kokko kandma,
kelle jätä_ks ma hoitaq ulliq latsõq,
kelle jätä_ks ma kanasõq kaiaq?
Tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
pikä hoolõ jää-s pidäjät,
kangõt jää-s kõrra kandjat!
Miä või ma_ks võiva tetäq -
meile tekk´ iks nu kuul kurva meele,
katsko tekk´ kalõ süäme!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
kui nakas iks mi elo elämä,
kasu- nakas iks -põlv kasuma,
kui nakas iks mi vili vinnümmä,
kui nakas iks mi kari kasuma?
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
sinno jõvva-i ma iä(h) unõhtõllaq,
umast jõvva-i ma meelest minehtelläq!
Olõs võisi_ks, veesiq koolu kohtuhe,
veesi_ks mi kadso kantorahe -
eka olõ-i koolul kohut,
olõ-i_ks kadsol kantorat!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
nu painu_ks ma sinno pallõmma,
neio, hiidä_ks ma hellile synolõ:
mille_ks sa rüheq ärä kooldaq,
mille_ks sa rüheq kalmu kalduda?
Kulla, võinu_ks sa ollaq umah kotoh,
ärä võinu_ks sa ollaq umah majah!
Kohe jäi_ks su kullanõ kodo,
kohe jäi_ks su illos´ elämine?
Nu nakasõ_ks mi laudaq lagonõmma,
katusõ_ks kyik nakasõq kakkõmma,
vitsa_ks perrä vinnümä,
kyik nakasõ_ks aiaq argnõmma -
armast jää-s aia-säädjät,
katusõ_ks jää-s katjat,
jää-s iks lati laskjat!
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
hallõ um iks nu sinno hauda viiäq,
hallõ um iks meil kalmu kattaq!
Nulgah sa_ks olliq nuia iist,
olnu_ks sa, kulla, koti pääl,
syski olnu_ks sa pareb mino meelest:
opanu_ks sys sa mino ullikõisi,
kaenu_ks sys mino kanasit.
Sinno haara_ks ma vajja halusahe,
sinno tunnõ_ks ma vajja tulusahe!
Olõs iks ma võisiq, üteh lääsiq,
kabo_ks, ma hauda kaalusiq!
Miä_ks ma või nu võiva tetäq,
kua või ma_ks nu kohe minnäq -
kohe jäi_ks varik vaesit,
kohe jäi_ks nu kund kurvaliidsi?
Kyik jäivä_ks naaq vaesõq vaakma,
kurvalitsõq kuukma.
Kiä_ks näide meele meelütelles,
kurva_ks süäme kosutõllõs?
Tulõ_ks vallast vapanainõ,
tulõ_ks kolgast kurvalinõ,
tuu_ks meele meelütelles,
kurva_ks süäme kosutõllõs.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ!

SL 1844.
H, Setu 1903, 479 (40) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
A. Lauliku mehe ema elab.

Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
aja_ks ma sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast:
kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis, katõla käelä,
kävväq ehk saa-s sino käskeh,
joosta_ks saa-s sino juhatõh?
Tuust iks olõq sa terveh, ait´umma,
terveh hüä tegemäst:
mullõ_ks sa kosta-s kurja synna,
ütle-s üli-ilotuhe!
Hot´ iks küläh küsüti,
tõsõlt iks talolt tarka taheti:
"Määne um iks sul meelikas minnij,
käändünnü käskjalg,
kas iks opis ti usku,
kas iks tä murd ti muudo,
opis iks ti usu perrä,
murd ti muu perrä?" -
tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
eka sa_ks kellegi kynõlõ-s,
ütle-s üli-ilotuhe!
Inäp iks kuuli kittu kitvät,
inäp avvu andvat,
kui_ks sa minno kur´otõlliq.
Hot´ iks ma kosti sullõ kur´a syna,
ütli üli-ilotuhe,
eka_ks sa kellegi kynõlõ-s,
ütle-s üte-ainullõ!
Inäp iks kittu kitiq,
inäp avvu anniq:
"Minol um iks meelikas minnij,
um käpe käskjalg,
käüse_ks mino käskeh,
juusk mino juhatõh!"
Kui tulli_ks õdagukõnõ,
kui_ks veeri vilukõnõ -
tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
aja_ks ma sinolt andist:
mos´te saa-s iks su kotti kohendaq,
saa-s asõnd armahe -
eka_ks kellegi kynõlõ-s,
ütle-s iks üte-ainullõ,
süüdü tiidseq umah süämeh,
kutsi_ks sa kulla tütrest,
hõiksi_ks hellä nimme pite.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks sinolt nõudma:
määnest naka_ks ello elämä,
kavvõmbahe kasuma?
Um iks ime meil alalõ,
kandja katõla käelä -
kävvüq hot´ saa-i ime käskeh,
joostaq ehk ime juhatõh,
mos´te nakat iks koolust kur´otamma,
nakat iks kalmust kadsatamma?
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
naka mi imme kullõmma,
naka_ks mi kandjat kavatsõmma!
Uma jää hot´ ülä ümbrelle,
jää hot´ kasa kaalalõ,
mos´te saa-i üteh tüühü minnäq,
astuq üteh asklõllõ?
Nakas sys pereh penätämmä,
nakas iks ülä ütlemmä.
Kellele_ks sys ütle õigusõ,
kõrra kätte kynõlõ?
Kui_ks olliq, armas, sa alalõ,
kallis, katõla käelä,
hot´ meil oll´ tülü tühä pääl,
jaht väiko jao pääl,
sullõ_ks mi ütli õigusõ,
kõrra kätte kynõli.
Esi_ks sa peiq pikä hoolõ,
kanniq kõrda kangõhõt.

SL 1845.
H, Setu 1903, 480 (41) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
B. Lauliku mehe ema on surnud.

Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
aja_ks ma sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast:
eka olõ[-i] siih ülä imme,
kandjat kasumah,
minno olli_ks siih võõdõt võt´mõst,
talomehe maja-tabast.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
nu_ks ma aja andist:
küläst hot´ ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne,
sinno_ks ma pilka perreh,
et iks ma käki süüki käüssehe -
tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
esi_ks ma tiiä, neiokõnõ,
mõista, meelimar´akõnõ:
eka_ks ma pilka-s perreh,
käki-s iks süüki käüssehe!
Kui_ks saivaq söögiq säedüq,
saiva_ks lavvaq laaditõtuq,
tuu olli_ks hirm hiussih,
tuud iks ma, kabo, kavatsõlli:
"Kohe um lännüq ülä ese,
kasvataja kaalnuq?
Olõs iks tä jaolda jääsi-i,
osalda unõhusi-i!
Ese um iks pikä hoolõ pitäj,
kõrra kangõ kandja -
olõ_ks ma kodo ustav,
olõ_ks ma söögi säädjä,
olõ_ks ma lavva laaditaja!"
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis, katõla käelä,
ehk saa-s süük setä pite,
tulõhu-s tuud pite -
eka sa tuud vihas võta-s,
vihas võta-s, pahas panõ-s.
Kyik iks mi elli ilosahe,
perreh pehmehe.
Tätäkene_ks mu armakõnõ,
tätäkene_ks, mu meelimar´akõnõ,
armas um meil iks ütestä arõdaq,
kallis um iks ütestä kalludaq!
Kui_ks mi koolulõ anna,
kalmulõ kallutõlõ?
Hallõ um meil iks hauda panda,
hallõ jättäq havva pääle,
hallõ havva veere pääle!
Tulõ_ks meil pandaq pardsikõnõ,
kallutõllaq kasvataja.
Tätäkene_ks, mu kull´a tätäkene,
küünü_ks ma sinolt küsümä,
nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
kui ollit, armas, sa alalõ,
kallis, katõla käelä,
kyõ_ks sa elliq õnnõlinõ,
kyõ_ks sa vinnüq viläline.
Kelle_ks sa anniq elo õnnõ,
vilä-õnnõ veerätelliq?
Anni_ks umalõ pojalõ,
kanasõllõ kallutõlliq,
sys naka_ks elämä, kui inne,
saa muud nii kui muistõ.
Kui_ks sa anna-s elo-õnnõ,
viläõnnõ veerätelle-s,
sys iks meil elo essünes,
sys iks meil muud mutt´unõs.
Tätäkene_ks, kull´a tätäkene,
tätäkene_ks, meelimar´akõnõ,
miä_ks mi või võivo tetäq,
et kuul är koolõti,
et katsk kalmu vei!
Võinu_ks elläq, võinuq ollaq,
võinu_ks, armas, viil alalõ ollaq,
elläq s´oo ilma pääl -
eka_ks mi pannu-s pall´ost,
eka_ks mi liitnü-s liisnast!