8. Minia nutab oma mehe ema.

SL 1855.
H, Setu 1903, 490 (47) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Maamakõnõ_ks, mu kuku maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
painu_ks ma sinno pallõmma,
aja_ks sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast:
kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis katõla käelä,
olli_ks mi üteh õga kõrra,
kasvi üteh kaartih.
Aja_ks ma sinolt andist,
pallõ pall´o uskvast:
ehk saa-s kävvüq su käskeh,
joostaq sino juhatõh?
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
tuust olõ_ks sa terveh, ait´umma:
eka_ks sa kellegi kynõlõ-s,
ütle-s üte-ainullõ,
eka sa kurja kuulutõllõ-s,
eka kalgõ kaiba-s!
Inäp iks kittu kitiq,
inäp avvu anniq:
"Minol um iks meelikas minnij,
um käpe käskjalg!"
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
sinno tahtu-s koolulõ andaq,
kadsulõ kallutõllaq!
Olli_ks ma nainõ latsilinõ,
olli_ks ma kabo kanastõlinõ -
kui olli_ks suur suvõkõnõ,
hal´as haina-aokõnõ,
lätsi_ks põldu põim'ma,
lak´a_ks vällä laap´ma,
olõ-s mul huult kodo tullaq,
murõht tullaq muidõ mant!
Esi_ks tiidse ma, neiokõnõ,
mõtli, meelimar´akõnõ:
kotoh um iks mu latsõq hoietuq,
kanasõq kasvatõduq!
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
kyõ_ks sa peiq pikä hoolõ,
kanniq kõrra kanasist.
Ooda-s iks imme hoitma,
kandjat kasvatamma -
esi_ks sa hoijiq ni hoolitsiq,
panniq mar´aq magama,
kanasõq kat´millõ.
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
kui tulõ nu suur suvõkõnõ,
hal´as haina-aokõnõ,
ülä lätt iks niitü niitmä,
lää ma takah riibma,
tuu saa_ks mu ikk edimäne,
silmävesi viirmäne:
Kohe_ks ma jätä ulliq latsõq,
kanasõq kaalutõllõ?
Mos´te kua_ks kaivo kaalus,
mos´te kua_ks ojja oius?
Või-i uskuq ulle pääle,
kasuma jättäq kanastõ pääle!
Kui jää_ks ma ulle hoitma,
kanasit kasvatamma,
sys saa_ks tülü tühä pääl,
jaht väiko jao pääl:
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
nakas iks ülä ütlemmä,
kasa karri andma:
"Lää_ks ma tüühü ütsindä,
kaalu katõla käelä,
sina jäät iks ulle hoitma,
jäät iks ulle uinutamma,
marjo magama pandma.
Esi_ks sa uinut uinutõh,
jäät mano magama -
sinost saa-i_ks põllu põimjat,
saa-i välä väänjät!"
Sys haara_ks ma vajja halusahe."
Maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
sullõ_ks ma, maama, manitsõllõ:
mari, saat kui viid maa sisse,
kallis, kalmulõ kallutõt,
maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
meil saa-i kävvüq kääpälle,
saa-i liitäq liivakullõ.
S´oo_ks ma ütle ni kynõlõ:
um iks säält kavvõh minemine,
um iks kavvõh kaaluminõ.
Meile_ks sys koolust kuulutõllõq,
meile_ks sys kalmust kaibõllõq:
"Kohe_ks ti os´a unõhtiq,
uma kandja kaotiq?"
Meil iks miilde halgahus,
meil kiilde keerähtüs,
kaduva [=? kalduda] imme kaema,
minnäq vanna vaatamma!
Maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
kui olli_ks, armas, sa alalõ,
kallis katõla käelä,
elli_ks ma, armas, aia takah,
kallis, kambrõ kaallal.
Olõ-s mul huult hobõsõ võrra,
murõht musta ratsu võrra -
esi_ks sa peiq pikä hoolõ,
kanniq kõrda kangõt,
võti_ks hoolõ, ni hoolidsiq,
võti_ks murrõ, ni murõhtiq.
Nu jäti_ks hoolõ mu huuldõ,
mõttõ nõrga mu nõalõ.
Kagu_ks ma pelgä, pihokõnõ,
mõtlõ, meelimar´akõnõ:
kuis jovva_ks ma pitäq pikä hoolõ,
jõvva kandaq kangõ kõrra?
Maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
olõ-i iih ma elänüq,
kallis, iih kasunuq.
Maamakõnõ_ks, meelimar´akõnõ,
esi tei_ks sa tüü edimätse,
pilliq tüü perämätse,
meidä_ks sa vaodiq valmillõ,
kõrda piti kynõliq,
olli süük jo säetü,
olli laud laaditõt:
"Tulgõ_ks nu, latsõq, lavva mano,
pereh, süüki pill'ma!"
Mino_ks-kõist, neiokõist,
minno meelimar´akõist!
Tuud iks ma pelgä, pihokõnõ -
tulõ-i_ks uni maatõh,
suik tulõ-i suur lebäteh:
kui tulõ_ks ma üles hummongulla,
varra väiko valgõga,
midä saa_ks huult hummongulla,
tõnõ ilda õdangul?

SL 1856.
H, Setu 1903, 190 (91) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Oh mu kallis maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ!
Nu küünü_ks ma sinolt küsümä,
nu nõsõ_ks ma sinolt nõudma:
mille rühe_ks sa ärä kooldaq,
mille rühe_ks sa kalmu kaldudaq?
Võinu_ks viil elläq umah kotoh,
minno võinu_ks sa, osja, opada,
nuumiq nuurt neiokõist!
Neio mõista-i_ks ma ollaq perenaasest,
osi, saa-i_ks ilm-oppamalda!
Oh iks mul hüvvä ülä imme,
kallist kasa vanõbat -
mille rühe_ks sa är kooldaq,
mille rühe_ks sa kalmu kaldudaq,
miä olli_ks sul vika elläq,
kallis, olli_ks sul kotoh kasvuda?
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ!
Minol umma_ks viil latsõq väikeseq,
neiol umma_ks mul kanasõq kasinaq.
Kui tulõ_ks nu suur suvõkõnõ,
kui tulõ_ks nu kinä keväjäkene,
kui lää_ks ma nurmõ põim'ma,
kulla, lää_ks ma kokko kandma,
sinno haara_ks ma vajja halusahe,
sinno tunnõ_ks ma vajja tulusahe!
Kiä jääse_ks mul kodo, kullakõnõ,
kua jääse_ks mul majja, mar´akõnõ?
Kulla olõ-i kodohoitjat,
mar´a jää-i mul maja vahtjat.
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
ülä olt iks sa ime, helläkene,
kasa olt iks sa maama, mar´akõnõ!
Mille_ks sa rüheq är kooldaq,
mille rühe_ks sa hauda minnäq?
Kotoh olõs iks võinuq elläq, kullakõnõ,
umah majah, mar´akõnõ!
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
kui naka_ks mi peräh elämä,
kalliq, naka_ks mi peräh kasuma,
kas naka_ks mi viläl vinnümä,
naka kar´al kasuma?
Jummal tiid iks jumalakõnõ!
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
hallõ sinno_ks meil hauda viiäq,
kallis sinno_ks um kalmu katta!
Nii um meil iks hallõ hanikõist,
paha- um meil iks -hallõ pardsikõist:
eka jää-s iks meil ülest-ajajat,
kulla jää-s iks meil ülest-kutsjat!
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kallis, olli_ks sa katõla jalala,
tuud olõ-s meil murõht murõhtaq,
tuud olõ-s mul pelgü piha pääl,
tuud olõ-s mul hirmu hiussih,
et jää_ks ma, mari, magama,
jää, hellä, hingämmä,
et jääs iks mul kari kodo,
mari jääs iks tä umma majja,
et jääs iks kari kaugõst,
aost iks veitüst viibähüs.
Eka jää-s nu ülest-ajajat,
kulla jää-s iks ülest-kutsjat!
Kui olli_ks sa, armas, alalõ,
kyõ_ks sa kutsiq koplist,
syna_ks saadiq saina takast.
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
nu viska_ks sa maalõ viläõnn,
kaksõq maalõ kar´aõnn!
Sys naka_ks ma viläl vinnümmä,
sys naka_ks ma kar´al kasuma -
sina olli_ks küll nainõ õnnõlinõ,
kabo olli_ks sa kar´a kasvataja.
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
maamakõnõ_ks, mu meelimar´akõnõ,
nu jää_ks ma, armas, armõtust,
nu jää_ks ma, kabo, kah´olinõ!
Sinno haara_ks ma vajja halusahe,
sinno tunnõ_ks ma vajja tulusahe,
vajja tunnõ_ks hummogu varra,
pääle tunnõ_ks ma õdagu ilda!
Käuma naka_ks ma sino kääpälle,
sõudma naka_ks ma sino sõmõrallõ -
saa kääbäs, kohe kävvü.
Sinnä_ks mi püvvä pühäpäävä:
kui_ks mi keerä kerikohe,
kui_ks mi astu alõvahe,
sys käänä_ks mi sino kääpälle,
sys sõvva_ks mi sino sõmõrallõ.
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ,
sääl iks ikõ ilmaväega,
kado-väega kahitsõllõ -
ikõ_ks ülä imekeist,
kallist kasa vanõbat!
Maamakõnõ_ks, mu kull´a maamakõnõ!