15. Uibone näiokene.

SL 1901.
H, Setu 1903, 250 (120) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ,
mino_ks meelimar´akõnõ!
Ese_ks-keist helläkeist,
tätäkeist, tähekeist,
maamakõist, mar´akõist,
ime_ks-keist helläkeist -
nakas´ iks kanno kasvatamma,
virvekeisi vinnütämmä,
esi_ks tä hinele kynõli,
mar´a_ks hinele manidsi:
"Um iks mul hulka neiokõisi,
um iks kamand kabokõisi -
kohe_ks panda neiokõisi,
kohe_ks liitäq linnukõisi?"
Võtt´ iks tä ossa uibost,
võtt´ iks tä vitsa vislapuust.
Kohe panni tä_ks ossa uibotsõ,
kohe pand´ iks tä vitsa vislapuudsõ?
Uiboh iks ikula kynõli,
silmä_ks-viil veerätelli:
"Võtku-i sa ossa uibost,
võtku-i vitsa vislapuust,
kaksaku-i vitsa kadajast -
um iks uiboh neio suku,
vislapuu neio verd,
uibonõ_ks neiokõnõ,
kadajanõ kabokõnõ!"
Uibost iks sai uhkõ neio,
kadajast käpe kabo.
Kiä_ks no johtu kuulõvat,
johtu kavvõst kaevat?
Johtu_ks no kuu kuulõvat,
johtu kavvõst kaevat.
Tulli_ks no kuu kosima,
veerü_ks no kuu viinoga.
Kuu_ks no otsõ uibo suku,
tahtsõ_ks no verd vislapuu suku:
uibo_ks oigõ usuga,
vislapuu_ks veesselä viiega.
Selle_ks otsõ uibo suku,
tõi_ks tä ollõ uibollõ,
tõi_ks tä viina vislapuulõ.
Neio_ks lausi meelestäni,
lausi meele poolõstani:
"Ese_ks-sa-kene helläkene,
tätä_ks-kene, tähekene,
kui sa_ks juut uibo ollõ,
kui sa_ks juut vislapuu viina,
sys saa-i illos´ sino aid,
saa-i ussin uiboaid,
sys saa-i verrev vislapuu-aid!
Naaq iks sa viinaq vette viiq,
ollõq iks ojja uputõllõq,
sys um sul iks ussin uiboaid,
sys um sul iks verrev vislapuu-aid!”
Ese_ks jäl hinele kynõli,
mar´a_ks tä hinele manidsi,
kosti_ks tä vasta kuulõ,
pääs´o, ütel´ tä_ks vasta pääväle:
"Kuu_ks-kõnõ, kullakõnõ,
poolõ_ks ilma ilostaja,
poolõ_ks valla valastaja,
tahtu-i_ks mul müvväq uibot,
viina juvvaq vislapuust -
uiboh iks um neio suku,
vislapuu um iks neio verd!"
Uibost iks sai uhkõ neio,
kadajast käpe kabo.
Sai_ks kullus´ kolgalõ,
sai_ks illos´ ilmalõ.
S´oo olli_ks Eessu isk´mine,
s´oo olli_ks Maarja maal´mine,
eka olõ-s iks ese isk´mine,
maama maalõ maal´mine.
Eessu_ks ise ilosast,
Maarja_ks maalõ valusast,
selle tulli_ks kuu kosjollõ,
kuu_ks veeri viinoga.
Uibo_ks keelilä kynõli,
vislapuu veerätelli:
"Innebä ma_ks elä ese aiah,
vele_ks värehte veereh!
Kiä lätt iks müüdä minemä,
veerüs müüdä vislapuud -
illos´ kasus iks upin uiboh,
verrev mari vislapuuh."
Ese_ks-keist helläkeist,
tätä_ks-keist, tähekeist -
kui_ks võtat ubinit,
vislapuust marjo verevit,
haara_ks sa neiot manida,
haara_ks sa linnut liigutaq -
um iks uibo neio suku,
vislapuu neio verd!
Tulõ_ks suur suvõkõnõ,
oius iks ubina-aig,
viit iks sa müügist müürü pääle,
kaubast iks kaalulavva pääle,
naatas iks ostma ubinit,
veerest iks marjo verevit,
sys haara_ks sa neiot manida,
haara_ks sa linnut liigutaq:
"S´oo sai_ks mul ossast uibost,
s´oo sai_ks mul vitsast vislapuust,
miä võtiq sa_ks ossa uibost,
miä võtiq sa_ks vitsa vislapuust!"
Ese_ks-keist helläkeist -
säält naksi_ks saaq saama,
tuhannõq tulõma.
Ese_ks-kene helläkene,
uiboh um sino suku,
vislapuu sino verd.
Tuud iks sa pelgü pelksiq,
tuud iks sa murõht murõhtiq:
"Miä saa_ks mino tütrist,
kua saa no_ks kallist kanasist?
S´oo om iks Eessu isk´mine,
s´oo om iks Looja luuminõ."
Tuud iks sa pelgü pelksiq:
sato nakat sa_ks peräh saatma,
tuhannit toukamma.
Tuu olnuq sul iks murõh väikene,
tuu pelg peenükene!
S´oo_ks ma sinolõ ütle:
jummal pidi_ks hoolõ neiost,
kand´ iks kõrra kabosta!
S´oo_ks ma sinolõ ütle:
"Sinolt küsü-i ma ilma-ehtit,
küsü-i valla vahtsit!
Võidõq sa_ks sato minost saiaq,
sullõ_ks tuhannõq tulõvaq.
Um iks sul illos´ uiboaid,
um iks sul verrev vislapuu-aid,
ütest umma_ks kyik süämest sündünnüq
ütest umma_ks kyik verest vinnünnüq,
ütest umma_ks ossast oidunnuq,
ütest iks ladvast lahenuq,
ütest iks vitsast vinnünnüq.
Veri_ks lätt viit pite,
kyik iks oius usku pite,
nii_ks vinnüq vislapuuq,
nii_ks kadajaq kasviq.
Ese_ks-kene helläkene,
nii_ks juurõq küünüseq,
nii_ks ossaq oiusõq,
kui_ks kanasõq kasusõq,
sysarõq sirgnõsõq,
kui_ks veleq vinnüseq -
vinnüse_ks ütte verd pite,
kasusõ_ks ütte kal(l)enat.
Nii_ks vinnü vislapuu,
kasvi_ks oigõ uibo.
Ese_ks-sa-kene helläkene,
tätäkene, tähekene,
umma_ks sul kanaq kasumah,
virve_ks üles vinnümmäh,
um sul iks ussin uiboaid -
saa_ks velile mälehtäq,
sysarillõ sisse minnäq.
S´oo om iks Eessu isk´mine,
s´oo om Maarja maal´mine,
neiokõnõ_ks noorõkõnõ!
Lisamärk. Tume laul, mõtete ühendus on raske ära mõista. Uurijaile trükki pandud. Vrdl: SL I, 123. Ltl: 532, 533, 543, 549, 607-610, 613-616.