16. Ait põleb.

SL 1902.
H, Setu 1903, 282 (131) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tulli_ks ma üles hummogul,
varra_ks ma inne valgõt.
Miä_ks oll´ tüü edimäne,
kua_ks oll´ hooli hummogul?
Sorrõ_ks suu mõskminõ,
pääle_ks oll´ pää sugiminõ.
Neio_ks-kõist noorõkõist -
lätsi_ks ussõ kaema.
Miä_ks ma näi, näiokõnõ,
kavatsõlli, kabokõnõ?
Näi_ks ma aida palavat,
suurõ kulla sulavat.
Joosi ma_ks sinnä, joosi tännä,
joosi_ks ma jumaldõ lävele,
Marijidõ akõnillõ,
kulda_ks-rõngast koputõlli,
hõpõ_ks-no-linki liigutõlli.
Kutsi_ks no kuuda, palssi päivä -
tulõ-s iks kuu kutsuh,
tulõ-s päivä pallõldõh.
Kutsi_ks no kuu sulasit,
palssi_ks no päävä palgaliisi,
Pete_ks-retä, Paavelat,
Antsu_ks armasta sulasta.
Kulssi_ks nääq mino kutsmisõ,
pardsi_ks mino pallõmisõ,
tulli_ks nääq mino kutsuh,
astõ_ks nääq sõna andõh.
Tõie_ks nääq vihma tullõnani,
sagariku saiõnani,
suurõ_ks kulla kostutõlliq,
vana_ks hõpõ vaigistõlliq.
Peeterat iks Paavelat,
Antsu_ks armasta sulasta -
ärä_ks tä aida kistutõlli,
ärä_ks tä valu vaigistõlli,
nakas´ iks kuld kuivumma,
nakas´ iks vask´ vaigistumma.
Peeterat iks Paavelat,
Antsu_ks no armasta sulasta!
Peeter olli_ks perädü rikas,
Paavelal olli_ks rahha pall´o.
Kae_ks ma, kae meelestäni,
kae meele poolõstani:
oh iks no neiot noorõkõist,
meelest iks meelimar´akõist -
neio_ks oll´ loonatark,
kabo olli_ks kavval´ kundsõni!
Neio_ks tiidse, kui tetäq,
osja_ks tiidse, kui ollaq.
Selle_ks tä tiidse, kui tetäq,
mõistsõ_ks, osja, kui ollaq:
neio_ks koolih koolitõdi,
kirämehest kirotõdi.
Ese_ks-keist helläkeist,
maamat, meelimar´akõist -
neiot tä_ks koolih koolidi,
kirotaq tä_ks lask´ kirämehest.
Selle_ks tä koolih koolidi,
selle kirot´ kirämehest:
kerge_ks saa elo kirämehel,
peenikene pilgutajal,
kiä no pand paprõhe,
kiä_ks no rago raamatuhe.
Neio_ks-kõist noorõkõist,
meelest iks meelimar´akõist!
Ime_ks lausi meelestäni:
"Sinno_ks sää ma laulijast,
lauli_ks-jast, laskijast,
mõnõ_ks no sõna mõistijast,
katõ_ks-no-kolmõ kostijast!"
Neio_ks no lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani;
"Taha_ks ei võttaq tuud vaiva,
taha-i ma laskõ laulijast,
mõnõ_ks sõna mõistijast,
katõ_ks-kolmõ kostijast!
Inäb iks vaiva laulijal
kui_ks no rihepessijäl -
rihe_ks pessi, ni unõhti,
laulu_ks lauli, tõist mõtõli.
Tahtsõ_ks no laulu laaditõlla,
tahtsõ_ks no illo ehitellä:
inäb um iks hot´ vaiva laulijal
kui_ks rihepessijäl -
vatska_ks andas laulijillõ,
ritka_ks rihepessijälle.
Laulu_ks tuu rasõhõp,
ilo_ks-kõrd no immep,
kui_ks no rihe pessemine,
kui_ks no koodi lüümine.
Neio_ks-kõist noorõkõist,
ime_ks-last helläkeist!
Ime jäl iks lauli meelestäni:
"Kohes ma su_ks panõ, kullakõsõ,
kohes ma su liidä, linnukõsõ?
Kooli- panõ ma_ks -lastõ koolitajast,
os´a_ks su panõ oppajast,
sääl saa sul iks kinä kirätüü,
sääl saa sul pall´o paprõtüüd!"
Neio_ks-kõist noorõkõist,
ütel´ iks tä umalõ imele:
"Ime_ks-kene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
s´oost olõq sa_ks terveh, ait´umma,
kallis olõq sa kavva elämä:
minno_ks säiq säksalasõst,
ehitelliq sa minno_ks imändäst,
panni_ks sa kinäst kirämehest,
peenü_ks paprõ pillutajast.”
Kae_ks ma, kae meelestäni.
Lisamärk: V.43 jj. Ühendav mõte laulu esimese ja tõise poole vahel on see: Et neiu tule põlemise kustutada võis, tuli sest, et ta kirja mõistis, kirjamees oli, ja siis "Peeterat" ja "Paavelat" appi paluda ehk kutsuda oskas. Et kirja tundmisel nii suur mõju on, siis kiidab laulu tõine pool kirja õppimist, koolitamist. Kiitmine sünnib muidugi setu kombel.
Vrdl: SL I, 124-131; ltl : 534-537, 637.