22. Vasine vasikas.

SL 1908.
H, Setu 1903, 256 (123) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tulli_ks ülest hummogul,
varra_ks inne valgõt.
Miä_ks tüü edimäne,
kua_ks hooli hummogunõ?
Sorrõ_ks suu mõskminõ,
käpe_ks jala kängmine,
pääle_ks pää sugiminõ.
Lätsi_ks ma mõtsa käuma.
Miä_ks ma löüse minnehnä,
kua_ks ma kodo tullõhna?
Esi_ks ma imele kynõli,
mar´a_ks maamalõ manidsi,
kui tulli ma_ks üles hummogul,
varra_ks inne valgõt:
"Ime_ks-kene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
lää_ks ma ilma käuma,
mar´a maad marssma!"
Hummogulla ma_ks lätsi hulkima,
vali_ks ma alla varikohe,
lätsi_ks ma kunnu kottallõ.
Näie_ks ma imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl.
Määntse näi_ks ma imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl?
Näi_ks ma vasidsõ vasigõ,
hõbõhõtsõ hõhvakõsõ
üle_ks tii minevät,
varikohe valavat.
Säält tulli ma_ks kodo, kullakõnõ,
neio_ks ma tagasi tagasi:
"Ime_ks-kene helläkene,
künnü_ks sa minolt küsümä,
maama_ks-kõnõ, mar´akõnõ,
nõsõq sa_ks minolt nõudma,
määntse näi_ks ma imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl?
Näi_ks ma vasidsõ vasigõ,
hõbõhõtsõ hõhvakõsõ!”
Ime_ks lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani:
"Võta_ks summ sulasit,
võta_ks park´ palgaliisi,
mine_ks orga ots´ma,
mäki vaihhõllõ märk´mä!"
Neio_ks-kõist noorõkõist -
võti_ks tä summa sulasit,
võtt´ iks tä pargi palgaliisi,
lätsi_ks tä orga ots´ma,
mäki pääle märk´mä.
Kyik käve_ks tä oroq uikuh,
uikuh, hõikuh.
Kiä_ks no vasta puttunõs,
puttunõs iks johtunõs?
Vasta puttu_ks puuragojaq,
lõmmu_ks-paku lühendäjäq,
taro_ks-paku tahvitsõjaq.
Neio_ks ma julgsi jõudu andaq,
haari_ks ma tii pääl tehrütellä:
"Kuulkõ_ks ti, kütseq külämeheq,
laja_ks kao kandjaq!
Näi_ks ma imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl."
Haari_ks nääq neiolt küsütellä,
laja_ks kaoq kavatsõlliq:
"Määntse näiq sa_ks imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl?"
Neio_ks jäl lausi meelestäni:
"Näi_ks ma vasidsõ vasigõ,
hõbõhõtsõ hõhvakõsõ.
Kuuli_ks sa koh olõvat,
kuah iks ojah olõvat,
niidü veereh viirvät?"
"Tuu um iks kirjä kirotõt,
um pant paprõhe:
um iks tuu jõudnuq jumalilt,
maalõ tulnu Marijilt,
maalõ tulli tä_ks maada kaema,
tulli_ks tä tarkust tahtma,
kavalut kaema -
Essu no_ks iske eläjäst,
Marija valmist´ vasikõst."
“Ime ai_ks no minno ots´ma,
kandja ai_ks peräh kaema.
Kuulkõ_ks ti, kütseq külämeheq,
kuulkõ_ks, kalliq kaokandjaq,
olõ_ks ma väega väsünü,
raaskõsõ ramõhunnu:
kyik käve ma_ks oroq uikmah,
käve_ks ma uikuh, käve hõikuh,
kyik käve_ks ma mäeq märkih -
eka lövvä-s vaski-vas´kat,
eka lövvä-s ma hõpõhõhvakõist!
Ulli_ks um mino ime,
kado-ull´ kasvataja:
vasigõ_ks mõtõl´ vallast tulnu,
mõtõl´ iks tä ilma-eläjä!
Eka õs olõq valla vas´k,
olõ-s ilma-eläjäkene -
tuu oll´ iks Jeessul isit,
Jeessu isit, Maarja maalit!”
Oo_ks no minno neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist -
joosi ma_ks sinnä, joosi tännä,
joosi ma jumaldõ lävele,
astõ ma_ks Maarja aknallõ,
Jeessu ma lävele lähesi.
Anni_ks ma tiidäq Jeessulõ,
kuulda_ks pää kottallõ:
"Kuulõq sa_ks, Eessu, mino ese,
kuulõq sa_ks, Maarja, mi maama,
sullõ_ks ma ütle uma oho,
uma_ks ma kah´o kaibõllõ:
Neio, tulli ma_ks ülesy hummogul,
varra tulli ma_ks inne valgõt.
Miä oll´ iks mul tüü edimäne,
kua olli_ks mul huul hummogunõ?
Mõsi_ks ma suu, suie pää,
känge_ks ma ala aujalaq,
pääle_ks ma pikäq pääväjala,
neio, tulli_ks no mõtsa käuma,
hummogu hulkima.
Neio näi_ks imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl:
näie_ks ma vasidsõ vasigõ,
hõbõhõtsõ hõhvakõsõ
üle_ks tii minevät,
varikohe valavat.
Neio_ks, säält tagasi tagasi,
lätsi_ks kodo, kullakõnõ,
ütli_ks ma umalõ imele,
kabo_ks, ma imele kadsadi:
"Ime_ks-kene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
näi_ks ma imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl!!"
Ime_ks küündü küsümä,
ime_ks nõssi nõudma:
"Määntse näi sa_ks imme ilma pääl,
rahva naaru maa pääl?"
Neio_ks lausi meelestäni:
"Sääntse näi_ks ma imme ilma pääl:
näi_ks ma vasidsõ vasigõ,
hõbõhõtsõ hõhvakõsõ
üle_ks tii minevät,
varikohe valavat!"
Ime_ks lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani:
"Võtaq sa_ks summ sulasit,
võta_ks park´ palgaliisi,
mine_ks sa, osi, ots´ma,
kabo_ks, no peräh kaema!"
Neio, tulli ma_ks, osja, ots´ma,
kabo, tulli ma_ks peräh kaema,
kyik käve_ks ma oroq uikuh,
kyik käve_ks ma mäeq märkih,
kyik käve ma_ks hõhva hõikuh."
Jeessu_ks keelilä kynõli,
Maarja_ks meelil mõistutõlli:
"Jätä-s mi valda vas´kat,
jätä-s mi ilma-immest -
varjo_ks mi vallalõ näüti,
imeht iks ilmalõ näütsi!"
Neio_ks-kõist noorõkõist -
neio tull´ iks säält kodo, kullakõnõ,
jõudsõ_ks tä jumaldõ lävelt,
astõ_ks tä Maarja aknilt,
Jeessu_ks tä lävelt lähesi.
Neio_ks-kõist noorõkõist,
noorõkõist, nõrgakõist -
haari_ks tä Jeessulõ üldä,
kulla_ks no Maarjalõ kosta:
"Kuulõ_ks sa, Jeessu, mi ese,
Pühä Maarja, mi maama,
maalõ tulõq sa_ks maada käuma,
kaema tulõq sa_ks ilma kavaluist,
kuis iks ilmah eletäs,
rahvas tark maa pääl!"
Jeessu_ks lausi meelestäni,
Maarja_ks meele poolõstani:
"Käävä_ks mul kiräq kerikohe,
käävä_ks mu paprõq papi kätte:
pappi_ks kirja kirotas,
papi_ks pandvaq paprõhe,
kui_ks ilmah eletäs,
rahvas iks Maarjamaa pääl,
kas haardva_ks Marijat manida,
haarat ti_ks üldäq Jeesus-poiga.
S´oo ti_ks võidõ eski tiidäq:
Jeessu um iks üle ilma,
Maarja_ks üle maailma!
Haarkõq ti_ks kittäq kerikoh,
pühä_ks-koah kumardaq!"
Kae_ks ma, kae meelestäni.
Lisamärk. Jeesuse nimi on lauliku suus muutlik, pea "Jeesus", "Jeessu", pea “Eesus", "Eessu".
Vrdl.: "Imeline koda" (SL I, 110-117), "Jeesus ilma ülespidaja" (SL I, 159), "Jeesuse surm" (SL I, 170, 174) ja nende liitlaulusid I köites.