37. Neiu vennad.

SL 1925.
H, Setu 1903, 261 (125) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Olli_ks kollq kullakõist,
kollq iks kaokandjat,
neläs iks sirgõ sysar.
Esi_ks naaq hinele kynõliq,
ärä_ks naaq hinele manidsiq:
"Midä naka_ks mi tegemä,
kuvva naka_ks mi huult pidämä?"
Kyik iks nääq kollq kostivaq,
ütsi_ks no lausiq meelestäni -
üts iks no tahtsõ taarastis,
tõnõ_ks ihas´ esändäst,
kolmas iks murõht´ mungas.
Sysar iks kuuli, kosti vasta:
"Vele_ks-keseq ti noorõkõsõq,
ärä_ks ti tahtkuq taarastis,
ihaku-i esändäst,
muugast tahtku-i musta keldrehe -
tahtkõ_ks tetäq talotüüd,
murdkõ_ks tetäq musta tüüd!"
(S´oo_ks ma kõrralda kynõli.)
Pall´o_ks tal´tust taarastil,
pall´o_ks ikku esändil:
taarasti_ks kääväq pall´o talla,
esändä_ks kääväq ilma pite,
taarast iks vaidlõs valda pite.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
ärä_ks sa ariq adramaad,
haara_ks murdaq mullamaad!
Taha_ks mi tetäq talotüüd,
taha_ks aiaq talo-asõld,
haara_ks kündäq kütüsit,
haara_ks kakkuq kalgi süütä -
kütse saa_ks leib kütüsest,
makus´ leib matusõst.
Vele_ks-keseq noorõkõsõq,
ime_ks-latsõq helläkeseq,
olõ-i ti koolih koolitõtuq,
olõ-i ti kirä kirotajaq,
piinü olõ-i ti paprõ pillutajaq!
Kae_ks ma, kae meelestäni:
targal vaja_ks ollaq taarastih,
targal iks vaja ihadaq esändäst!
Murdkõ_ks ti tetäq musta tüüd,
taidkõq tetä talotüüd -
um iks tark talotüü,
um iks muutsa mullatüü!
Vele_ks-keseq noorõkõsõq,
ime_ks-latsõq helläkeseq,
olnu_ks ese elämäh,
kallis iks katõla jalala,
ese_ks koolitannuq tuuh koolih,
pannu_ks tä noilõ paprillõ,
kost saava_ks no targaq taarastiq,
kost saava_ks naaq ilosaq esändäq.
Haaraq iks murdaq mullatüüd,
haara_ks tetäq hainatüüd,
tahtkõ_ks ti tetäq talo pääle,
haardkõ_ks ti koto kobistõlla,
elämist ehitellä!
Kui_ks sa kodo kobistat,
elämise ehität,
olt sa_ks märksa meelega,
olt iks sa, vell´o, tarka suku,
tarka suku, tarka jako.
S´oo_ks ma sinolõ ütle,
sullõ_ks ma, mar´a, manitsõllõ:
um iks sul kinä kirvõtüü,
um iks sul hüä hüüvlitüü -
ilosit võit sa_ks majjo ehitäq.
S´oo_ks ma sinolõ ütle,
sullõ_ks ma, mar´a, manidsõ:
haara_ks sa ello ehitellä,
haara_ks sa koto kohendõlla,
tii_ks sa kodo üle kolga,
elämine üle ilma!
Velekene noorõkõnõ,
kolm um iks teid kodo tegijät,
kats um teid iks raha ragojit,
vele_ks-keisi noorõkõisi.
Viländ saa_ks maada kündijille,
kündijille, külbijille,
musta_ks mulla pöörijille,
kalõ söödü kakijillõ.
Viländ saa_ks vettä püüdijälle,
püüdijälle_ks, sõudijallõ.
Vele_ks-keist noorõkõist -
juusk iks meil vili virgest pite,
raha juusk iks meil rahvast pite.
Kiä_ks viirväq vii pääl,
kiä_ks no laskvaq lannu pääl,
juusk iks sääl vili vett pite,
raha_ks ranna ruugu pite.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
künnä_ks mi põlda parebit,
künnä_ks mi siila sitaliisi -
aia_ks alla adramaa,
aia_ks all armas maa,
värehil iks väkev maa.
Vele_ks-keist noorõkõist -
piä_ks sa huul´ hummogul,
tõnõ_ks ilda õdagul,
ärä_ks sa viir´kuq viina mano,
ärä_ks sa kõn´kuq kõrdsi poolõ -
piä_ks sa huul´ hobõsist,
kõrd kannaq sa_ks kaarasüüjist!
Hoiaq sa_ks hüvvi hobõsit,
kallit kaarasüüjit.
sys iks arit adramaa,
liigutõllõt linamaa!
Vele_ks-keist noorõkõist!
Vrdl: SL I, 364-367. Ltl: 605.