40. Kaval tütar.

SL 1930.
H, Setu 1903, 273 (128) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ese_ks-keist helläkeist,
maama_ks-kõist, mar´akõist,
olli_ks täl poigõ poolõst ...
Ese_ks no lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani ...
Ime_ks no kitt´ tütrit,
armats´ ummi armit:
tütterit iks armõhit!
Kai_ks tä ese kavalust,
taitsõ_ks ime tarkust.
Ärä_ks tä haarti haigõst,
tõmmati tõbitsõst,
kääni_ks tä suu saina poolõ,
jala_ks no musta mulla poolõ,
suu kääni tä_ks saina samblõhe.
Ega tä_ks haarda-s haigõst,
tõmmata-s tõbitsõst -
kai_ks tä imä kavalut,
pääle_ks kai ese kavalut,
ime_ks hellä hellikut:
kas iks no ime minno ikk,
ime_ks ikk, ese murõhtas?
Kai_ks tä näide kavalut,
ese- tahtsõ_ks no -ime tarkut:
kas ikk no ese pähütseh,
kas iks no ime minno ikk,
ime_ks no ikk, ese murõhtas?
Ese_ks-no-keist helläkeist,
maamakõist, mar´akõist -
ime ikke_ks no päävä jalotsih,
ese ikke_ks no päävä pähütseh,
sysar ikk´ iks no sõrmi nõal,
vell´o_ks no voodõtõ veereh.
Ese_ks no imega kynõliq,
tõsõ_ks-no-tõsõlõ kynõliq:
"Tütte_ks-rit vaesit,
ala_ks ilma armõtuisi;
poigi_ks-sit, vargõhit,
ratas-iks-kaala kangõhit -
noilõ_ks no andas ese ait,
ese_ks no tarõ taatõdas!
Tütter-no_ks-hit armõhit -
eka_ks no neile andaq ese aita,
ese_ks no tarrõ taatõda-i,
vele_ks-no-karja kaalutõda-i:
üts andas neile_ks kitsas kirstukõnõ,
ahtakõnõ no_ks annivakakõnõ!
Tuudki_ks ummaq veleq vihanuq,
vele_ks-naaseq vihatsõpaq -
vesine um iks veljo arm,
vel´onaisil vesitsep!”
Selle ikk´ iks ese tütärd,
kandja_ks kahits´ umma kanna.
Neio kai_ks säält ese kavalusõ,
ime_ks hellä hellikusõ:
ese ikk´ iks päävä pähütseh,
ime_ks päävä jalotsih,
sysar iks sõrmi nõal,
vell´o_ks no voodõtõ veerel.
Oo_ks no minno neiokõist,
minno_ks no meelimar´akõist!
Kääni_ks tä, kulla, koti päält.
Esel olli_ks tuu hirmu hiussõh,
imel olli_ks tuu pelgü piha pääl:
“Agu_ks tä koolõs, kullakõnõ,
viiäs maalõ, mar´akõnõ?”
Neio_ks jäl lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani,
ütel´ tä_ks, armas, asõmõlt,
ütel´, kulla, koti päält:
"Ese_ks-sa-kene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ,
eka_ks ma koolõ-i, kullakõnõ,
nu lää-i ma maalõ, mar´akõnõ!
Toona_ks ma tootsõ ärä kooldaq,
eelä to'odi_ks ma ilma unõhtõllaq,
kääni_ks ma suu surma poolõ,
jalaq kääni_ks ma musta mulla poolõ.
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
ai_ks ma jutu as´anda:
eka käänä-s ma suud saina poolõ,
käänä-s ma suud surma poolõ,
jalgo käänä-s ma musta mulla poolõ -
kääni_ks ma suu samblõhe,
kai_ks ma ese kavalut,
ime_ks ma hellä hellikut:
kas iks tuu ime minno ikk,
ime_ks no ikk, ese murõhtas?”
Ärä_ks ma kai kavalusõ,
ime_ks ma hellä hellikusõ:
ese ikk´ no päävä pähütseh,
ime_ks iki katsi jalotsih,
sysar iki_ks sõrmi nõal,
vell´o_ks iki voodõtõ veereh,
ilma_ks-väega ikiväq,
kado_ks-nääq-väega kahidsiq.
Jala_ks ma tulpa tugõsi,
sõrmõ_ks ma piita pitsidi,
sängü_ks-ma-tulpa tugõsi,
akna_ks-ma-piita pitsidi,
neio_ks ma üles tugõsi.
Ese jäl iks no lausi meelestäni,
lausi_ks tä meele poolõstani,
ime_ks no painu pallõmma:
"Kuulõ_ks, mu tütär, tüümiis,
kallis iks mino kanakõnõ,
tulõ_ks sa ülest, tukõq ülest,
saistaq sa_ks üles saapillõ,
käänä_ks sa üles kängitsille,
tulõ_ks sa ülest, tukõq ülest,
nõsõ_ks sa rõivastõ nõalõ,
tulõq sa_ks kängil käuma,
saapil saama!"
Ime_ks-keist helläkeist,
maamakõist, mar´akõist,
ärä_ks tä lausi meelestäni:
"Kuulõ_ks, mu kulla tüttereni,
kuulõq sa_ks, kallis mino kana:
tulõq sa_ks ülest, tukõq ülest,
saa_ks sa ülest saapillõ,
tulõq sa_ks kängil käuma,
nõsõ_ks sa rõivastõ nõalõ!"
Neio kullõl´ iks ime kutsmisõ,
partsi kullõl´ tä_ks ime pallõmisõ:
kääni_ks tä üles kängitsille,
saistas´ tä_ks üles saapillõ.
Miildü_ks ese meelekene,
süttü_ks ime süämekene.
Haigõ_ks oll´ ese meelekene,
imel olli_ks süä süväste lahki:
mõtõl´ tä_ks kulla koolõvat,
linnu_ks liiva minevät.
Ese_ks imega kynõliq:
"Innemb iks annas´ poigõhit,
poigõhit iks vargõhit,
rataskaala kangõhit!
Tütte_ks-rit vaesit,
ala ilma armõtuisi -
tütre_ks no säädväq ese sängü,
ime_ks no koti kohendasõq,
pad´a_ks no pääle puhastasõq!
Poigõ_ks-sit, vargõsit -
kõõ_ks nääq viirdväq vilä-aita,
kallusõq kaara-aita,
viljä läävä_ks nääq vällä viimä,
kaaro_ks no vällä kandma
ime_ks-no-ese tiidmäldä,
kulla_ks no ese kuuldmalda,
sysa_ks-ridõ tiidmäldä:
vele_ks no viiväq viina pääle,
veevä_ks turgu tubagu pääle!"
Ime_ks ikk´ umma tütärd:
"Olõs jääsiq mul iks tütär elämä,
kallis kana kasuma!
Neio_ks-kõist noorõkõist,
lina_ks-hiust, linnukõist -
saistas´ tä_ks üles saapillõ,
panni_ks tä rõõmu-rõivillõ,
panni_ks tä ilo-ehtille,
ese_ks no meele meelütelli,
ime_ks no süäme sütütelli.
Neio_ks-no-kõnõ noorõkõnõ!
Lisamärk. Laulik oli sõnu ette üteldes juba väsinud, sellepärast on selle laulu tekst ebatasane. Lugeja pangu siin sõna kujusid tähele, mis muutlikud, aga otse sellepärast õpetlikud on. (cf. poigõsit ja poigõhit, vargõsit ja vargõhit, tütterit ja tütterhit.)
Vrdl: SL I, 376.