7. Kalmuneiu.

SL 1891.
H, Setu 1903, 236 (114) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Vinnü_ks, vinnü mino vell´o,
kasvi_ks, kasvi imekana.
Sedä ütel´ iks vell´o vinnüh,
ime_ks-kana kasvuh:
“Kesvä tii_ks ma keriko külele,
kaara_ks kalmu kaalalõ -
kuulõ_ks sa, ker´k, kergüdäq kesvä,
kuulõ_ks sa, kalmu, kasvadaq kaara!
Selle_ks sa, ker´k, kergüdäq kesvä,
selle_ks sa, kalmu, kasvadaq kaara:
kalmust tulõ_ks ma naist naitma,
liivast iks ma osta ubasuu!"
S´oo_ks nu kõrralda kynõli,
jutu_ks nu as´alda ai!
Kalmu_ks nu kaara kasvatõlli,
ker´k iks nu kesvä kergütelli.
Vell´o nakas´ iks naist võtma,
kulla_ks nu naist kosima.
Kohe_ks nu minnäq kosima?
Merel iks nu tütär mehele lännü,
Kuival iks tütär ärä koolnu,
Vähnäl iks tütär väikene.
Lätsi_ks tä Riiga kosjollõ,
Võnnust iks naist võtõma.
Sõidi_ks nu, sõidi mino vell´o,
kaldu_ks nu, kaldu imekana,
sõidi_ks tä kalmu kaalalõ,
sõidi_ks tä kerigo külele.
Vell´o_ks nu kai katsi pooli,
vell´o_ks nu kullõl´ kolmi pooli,
kas um iks kesev kerkünnü,
um iks kaar kasunu?
Jäi_ks regi kivvi,
jäi_ks saani saisõma.
Selle jäi_ks regi kivvi,
jäi_ks saani saisõma:
kalmust iks toetsi naist naitaq,
liivast iks ostaq ubasuud.
Vele_ks-keist noorõkõist!
Ärä_ks tä kai kaali ala,
liigutõlli linadsõ ala -
löüse_ks tä koolija riih,
kalmulisõ all kaali.
Vell´o tulli_ks säält kodo kurvalinõ,
päse-s iks regi kivilt,
päse-s iks saani saisõmast.
Vell´o_ks lausi meelestäni:
"Miä um iks imeh ilma pääl,
rahva_ks naaru maa pääl -
jäi_ks mu regi kivvi,
jäi_ks mu saani saisõma,
päse-i iks regi kivilt,
päse-i_ks saani saisõmast!"
Vasta_ks nu koolija kynõli,
kalmulinõ kadsatõlli:
"Nu anna_ks sa, poissi, miä annat,
tõoda_ks, poissi, miä tõotat!"
Toetsi_ks kesvä kerigo külelt.
Tulõh-iks-tõlli, minehtelli -
päse-i_ks regi kivilt,
päse-i_ks saani saisõmast!
Mille päse-i_ks regi kivilt,
päse-i_ks saani saisõmast?
Vasta_ks nu koolijaq kynõliq,
kalmulisõq kadsatõlliq:
"Nu anna_ks sa, poissi, miä annat,
tõoda_ks, poissi, miä tõotat!"
Vele_ks-keist noorõkõist -
toetsi_ks tä kaara kalmu kõrvalt.
Tulõh-iks-nu-tõlli, minehtelli -
päse-s iks regi kivilt,
päse-s iks saani saisõmast,
jäi_ks regi kivile.
Vasta_ks koolijaq kynõliq,
kalmulisõq kadsatõlliq:
"Nu anna_ks sa, poissi, miä annat,
tõoda_ks sa, poissi, miä tõotat -
anna_ks sa kabo kaali alt,
anna_ks sa linnu linadsõ alt,
sys päses iks regi kivilt,
päses iks saani saisõmast!"
Vell´o_ks lausi meelestäni:
"Miä_ks no tetäq, kohe minnäq?"
Tõotsi_ks tä kabo kaali alt,
tõotsi_ks tä linnu linadsõ alt.
Pässi_ks regi kivilt,
pässi_ks saani saisõmast.
Vele_ks-keist noorõkõist -
lätsi_kstä kodo kurvalinõ,
lätsi_ks tä majja, mar´akõnõ,
ütel´ iks tä umalõ imele,
mar´a_ks, umalõ maamalõ:
"Ime_ks-kene helläkene,
maama_ks-kõnõ, mar´akõnõ,
inne_ks sa kaeq kaali ala,
liigutõllõq linadsõ ala -
um iks koolijas riih,
kalmulinõ all kaali!
Selle_ks koolijas riih,
kalmu_ks-linõ all kaali:
tõotsi_ks ma kalmust naista naitaq,
liivast iks ostaq ubasuud!
S´oo tekk´ iks kuri koolukõnõ,
s´oo tekk´ kalg´ kadsokõnõ:
koolu_ks neio koolutõlli,
kalmu_ks kabo kaotõlli."
Neio_ks-kõist noorõkõist,
mino_ks meelimar´akõist!

SL 1892.
EKS 8° 4, 252 (38) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Piitre_ks peenü, [miis madali,]
kalõvinõ poisikõnõ,
roogõt iks sõõru, raiet sõõru,
künnit sõõru, külvit kesvä.
Piitrekene, velekene,
teiet sa_ks kesvä keriko teele,
kaara teiet kalmu teele:
"Kuulõq sa_ks, kerik, kasutaq kesvä,
kuulõq, kalmu, kasvata kaara!
Kerikost ma_ks naase naad´a,
kalmust piira pergepää!"
Piitrekene, velekene!
Lätsi ma_ks Riiga kosjovallõ,
kosõ_ks kuninga tütre,
võti Riia raadi latsõ.
Võti ma_ks sada sajamiist,
viiskümmend hobõsta,
pääle katsi kaasikot.
Naksi ma kodo tulõma,
aie uma otsa pääle,
puttu_ks regi kivvi,
kaustvitsa kadajahe.
Tulõ sa_ks, noorik, nuku alt,
koolijas kaali alt,
pästä_ks regi kivista,
kaustvitsa kadajast,
põikpooli pedäjäst!
Tulli_ks kud´u [?= ku tä] umma kodo,
mar´akõnõ umma majja,
läts iks vasta ülä imä,
kaldu vasta ülä kaasa.
Ime läts iks mano kaemahe,
kas iks naane naarulinõ,
kas om minijä meeleline?
Löüse_ks koolija kaali all.
Leie kättä kättä vasta,
tõsõ käe tõista vasta:
"Pojakõnõ_ks armakõnõ,
kas ma_ks peä peohna?
Mõtli saavat ma abi tõsõlõ."
“Imäkene_ks helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
ma lää_ks kuust taivahe,
lää päiväst pääle ilma!
Tulõt sa_ks üles hummongulta,
varra inne valgõ'õt,
kaeq sa_ks tähte taivah!
Miä_ks tähte veerüsämb,
veerüsämb ja valusamb,
miä_ks olli veerüsömbä,
tuu_ks olli sino poig!
Meä_ks tähte valusamb,
tuu_ks pollos´ pojanaane!”
Lisamärk: Puuduline ja segane tõisend, mis ainult uurijate pärast trükki on pandud. [Olen veendunud, et tekst pärineb tervikuna J. Jaagomanni sulest ja laulikuks märgitud Okse Tanilovits ei kanna vastutust selles ilmnevate veidruste ja ebaloogilisuse eest. -P.H.]. 23-27. v. on sisu poolest üsna vastuoksa. V. 39 on arusaamata. V. 53. pollos on =õnnetu, soome keeli, "poloinen", sõnast "pollo" =õnnetus, viletsus. Käsikirjas on polos kirjutatud, mis küll põhja-eesti murde järele õige on, aga mitte võru ja setu murde järele (vrd. illos´ = ilus, sõnast ilo = ilu. Vrdl: SL I 35-44; ltl: 479, 482, 488-500, 530, 549, 583, 619.