13. Paastulaul.

SL 1959.
H, Setu 1903, 247 (119) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Tetti_ks tuli kesä pääle
halusist haavapuist,
kergist iks kesäpuist.
Sini-panti_ks-katlas tulõlõ,
sini_ks-vett veeretasa.
Määnest naatas iks sääl tüüd tegemä,
kuvva naatas asõld ajama?
Sini-naati_ks-lambit mõskma,
sini-naati_ks-villo vinnütämmä.
Miä_ks tuust tetänes,
kua_ks kangas koetas?
Juma_ks-lillõ joonisärki,
Mari_ks-jillõ maani särki,
miä_ks johtu jooninõ,
maani_ks massakarvalinõ.
Jummal nakas iks käuma tiid pite,
kui nakas iks tä marss´ma maad pite,
jummal iks võtt joonisärgi,
Maarja_ks võtt maani särgi,
Maarja võtt iks massakarvalitsõ.
Kiri_ks täl kivene käeh,
raamat iks ravvanõ peoh.
Jummal iks käve teedä pite,
Pühä Maarja maada pite.
Miä oll´ täl iks kiri kivene,
miä oll´ täl iks raamat ravvanõ,
miä olli_ks sääl kirjä kirotõt,
kua olli_ks täl pantu paprõhe?
Jummal käve_ks kiili keeldeh,
käve_ks tä suid sulguh.
Miä_ks tä keeli kirä pääl,
miä olli_ks täl pant paprõhe?
Sedä_ks kolka kynõli,
sedä_ks veeri veerädi:
papiq panniq pikäq paastuq,
mungaq iks aoq arvõlliq.
Panõ-s papiq pikkä paastu,
munga_ks aigu arvõllõ-s -
jummal iks käve teedä pite,
Pühä Maarja maada pite,
kiri olli_ks täl kivene käeh,
raamat iks ravvanõ peoh.
Pikkä käve_ks tä paastu pandõh,
rassõ[t] aigu arvatõh.
Neio_ks-kõisi noorõkõisi,
lina_ks-hiussit linnukõisi!
Miä_ks mi või võiva tetäq,
kua_ks mi võiva kohe minnäq?
Olõ-i s´oo ese keelemine,
s´oo om iks Eessu keelemine,
Maarja maalõ maalimine:
rassõ_ks aigu arvamine,
kurva ao korjamine,
leina-ao liitemine
säitse_ks-mest nädälist,
viiest vii joosõngust,
kuvvõst iks maa kuiongust!
Kuulõq sa_ks, Eessu, mi ese,
Pühä_ks Maarja, mi maama!
Innemb iks kiilnüq helmekõrraq,
innemb iks sulgnuq suurõq sõlõq
kelderihe kivi ala,
kambõrõhõ kannu ala
ilma_ks kodo kuulõmalda,
ime-ese tiidemäldä,
kui_ks mi keelä uma keele,
kui_ks mi sulu uma suu
säitse_ks-mest nädälist,
viiest vii joosõngust,
kuvvõst iks maa kuiongust!
S´oo om iks Eessu isk´mine,
s´oo om iks Maarja maal´mine.
Kuulõq sa_ks, Eessu, mi ese,
Pühä_ks Maarja, mi maama!
Mille sa_ks keeliq neio keele,
mille sa_ks sulliq neio suu?
Ilma laula_ks mi kodo kuuldmalda,
laula_ks mi perre tiidmäldä,
laula_ks mi lastõ nägemäldä:
laula_ks luu lauda man,
kats iks karja ravitõh,
laula_ks lauda mõskõh,
tandsi tarrõ pühkih.
Kuulõq sa_ks, Eessu, mi ese,
Pühä Maarja, mi maama!
Maarja_ks käve maada pite,
käve jummal teedä pite,
Eessu_ks kai ilma ello,
taitsõ_ks maa tarkuist,
kui_ks ilm eläs,
mar´a eläs iks rahvas maa pääl.
Eessu_ks kai ilma ello,
kai maa kavalusõ.
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ!
Vrdl: "Lihaheite lauluq" (SL II, 1369-1379), ka "Imeline koda" (SL I, 110-117).