2. Segane nooremehe laul.

SL 1948.SKS, Veske-Stein nr. 67 < Setumaa - arvatavasti dr. Mühlenthal (e.a. 1872).

Puhuq, [puhuq,] tuulõkõnõ,
sataq, vihmasagarik,
astuq abis ja tulõq toes,
astuq meile armas,
hiidäq meile heldüses!
Meid om jummal ilma loonuq
ja om kannuq maa pääle,
tege meile rüvvü rüpüni,
Maarja [tege] särgi maani.
Jeesus käu iks ala ilma,
Pühä Maarja pääle ilma.
Haarkõq mi_ks jumalat pallõlda
ja Maarijat mani(ta)da:
jumalillõ joonisärki,
Maarijallõ maani rüüdü!
Kui ma jõudsõ jumalat pallõlda,
võisõ ma elläq ilma pääle,
madaluisi maa pääle.
Olli ma tarka taiva alla:
kyik iks kuningaq kulssiq,
kyik provvaq minno pruugõq.
Kulda oll´ pall´o kuningil,
vaskõana vanõmbil -
kullõ-s ma kuninga kullasta,
tiiäq ma es vanõmba vasõsta.
Oll´ mul iks meeltä mehe võrra,
taido talopoja võrra:
tuhat meestä manu_ks tulgu-i,
sada meestä_ks manu saisku-i,
kümme meestä - iks külge käänä!
Kui ma ehi ilopaika,
kui ma lasõ laulupaika,
ette võta ilosõnaq,
laulusõnaq laaditõllõ.
Iin iks joosi mo iloregi,
takan tandse tandsusaani,
neiu oll´ mul ruunõ riin,
kabu ruunõ kalõval.
Neio_ks veidi minnu vihandi,
pall´o minnu pahandi.
Huksi rii ruudsõ pinna,
lei ma saani pedäjätse,
neiu ma_ks võtsi ruudsõ riist,
kabu ruudsõ kaabu alt -
tuuga tahtsõ elläq inne muida,
tahtsõ kassuq kaunihe,
nii kui olõ-s kolgana kullõlda,
nii kui veerel veeretellä.