22. Mõrsja ikmine neiu trotsijale.

SL 1969.
H I 3, 605 (4) < Petseri linn - munk Arkadi kohalises kloostris (e.a. 1887).

Mino kull´a velekene, mu armakõnõ,
läheneq sa mino lähkollõ!
Sullõ taha-i ma jalga kumardaq,
mar´akõnõ maaha hiitäq -
ilodu ikmalda jättäq
ja kuri kumarda[ma]lda!
Kui ma olli näiokõnõ,
üles vinnü, virve, ruukõnõ,
käveq sa kolka kur´otõ[h],
käveq, virve, veeräte[h].
Kotoh läpe-s sa süvväq süüm-aigo,
pitäq perehvaat´kat -
leeväpala puuhu panniq,
leeväkandsu karmanni,
kui sa naksiq kolga[h] kur´otamma,
vyyrah paiga[h] võlss´ma.
Läbi näe ma ik'stõ silmi,
alt verevä kübärä:
suu om sul põhja luud
ja lõvvaq lõunõhe.
Kui sa naksiq näiot naardma,
imelast laitma,
suust tulõ sys sul sinine tuli,
kurgust kuvvõkeerulinõ.
Velekene armakõnõ,
hot´ õks naariq sa näiot,
lait´ imelats'kõist,
esi olt sa, vell´o, naarõtav
ja imelats laidõt:
jalah ommaq sul jakaduq kapudaq,
pääl päädidüq saapaq,
kui sa tulliq näiot nägemä,
kapo kaema!
Nuuki_ks ommaq sul küläs[t] küsüdüq,
tõsõs[t] talost taheduq:
kümme küllä käveq küsümä[h]
ja sada tallo tahtma[h]!
Mullõ sa korssiq krossõ
ja pur[u]tsit puuli tingi.
Kui ma käve kolga[h] kutsma[h],
veereh synna viimä[h],
kiäki mullõ krossõ korja-s,
pooda-s puuli tingi,
kyik anniq rahha lugõmalda,
kyik poodiq pooli-ruublidõ,
visksiq viisikümni[de]!
Velekene armakõnõ,
no küünü küsümä,
nõsõ nõudma:
kas om kuri kullõ[l]da?
Kui ma olli näiokõnõ,
kallis imekanakõnõ,
ku sa lätsiq kolka kur´otamma,
mul ka oll´ kuri kullõldaq!
Velekene armakõnõ,
no ma aja andis,
panõ pall´o uskvas:
agu ma iki ilotuhe,
kuugi kur´astõ,
ikkõq saa-s sullõ ihatut [pite],
kumardõd[u]s kullõldut pite?
Vrdl: SL II, 1575-1579.