28. Pruutpaari pilkamine, mõrsja kiitmine ja peigmehe õpetamine.

SL 1975.
EKS 8° 4, 520 (11) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisendi H, Jagomann 186 (1) järgi on laulik Juula Suik].

Nakas´ näio kasumahe,
siidipää sirgumahe,
tulli orik orosta,
pal´aspää paiu alt.
Velekene noorõkõnõ
vei_ks meil küläst kütse mar´a,
veerest verevä mar´a.
Viigeq, viigeq, ei murõhtaq,
kasigõq, kasigõq, ei kahitsõq,
viigeq küllä kösteristä,
paja ala papista.
Velekeseq noorõkõsõq,
sõsarõkõsõq sirgõkõsõq,
meil iks tsõdsõ hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline -
kõõ_ks kõn´nuq kõõvistuh,
kõõ uiknu uiboh:
"Noori meessi, võtaq minno,
mul oo pund puutit,
varsakabi kaputit!"
Näiokõnõ noorõkõnõ,
alt algnu esä aad´a,
päält kisknu imä kirstu,
puuhu pannu pudrujahu,
nisso ala nisujahu,
karmanihe kamajahu,
pannu_ks põrssa põllõ ala,
pannu kana kangõlahe,
sis saanu_ks hinele helmi,
kaala ala karratsida,
kurgu ala kullatsida.
Muuq iks kõnõlnu kõlgussõhna,
tsõdsõ kõlda kõnõlnu;
muuq marssõ_ks magamahe,
tsõdsõ mars(s)õ maranahe.
Mi tsõdsõ tsõõrikõnõ,
hainamarja suurukõnõ,
tegi_ks puutõq punatsõq,
tegi veereq vereväq.
Mi tsõdsõ noorõkõnõ,
mesimakus´ marjakõnõ
olõ-i põnnu põimu aigu,
haigõ olnu haina aigu.
Muuq olli_ks haigõq haina aigu,
kõttu põnnu kõllakuu,
mako haudnu maranakuu.
Kuulõq, hellä noori vell´o,
mi_ks ütle sinolõ,
võtku[-i] vihast, pangu[-i] pahast:
santi_ks toonuq sada sõnna,
kerjäjä kümme kirjä.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä sa peskuq peenikeist,
ärä lööguq lühikeist!
Kui sul tulõ söä pääle,
purõq pulka, haaraq halgo,
raoq rauda rusikit!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
oppa_ks naista ussõ takah,
noomiq naista nulga takah,
oppa_ks univoodõ'õlla.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
ärä_ks anguq valla vaakuq,
külä kar´ussil kadsatõllaq,
öüdsilisil üles aiaq!
46. ja 47. rea vahel on neli kõlbamata rida maha jäetud.
Vrdl: SL III, 1813.
[Sama laulu dublett-variandi esitab teat. erinevustega SL 1794 -P.H.]