7. Tütarlaste "istumise" laul.

SL 1953.
H, Setu 1903, 14 (4a) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kutsuti_ks meid kokko kost´ma,
arvati_ks aigo viitmä,
nädälist iks istma,
mynõst iks pääväst präätämmä,
kutsuti_ks meid kuust kost´ma.
Meid iks häste hoietas,
armahe arvatas.
Oo_ks mu risti-ristämmä,
kiä_ks no kutsi kost´ma,
arvas´ iks aigo viitmä!
Tõi_ks mu, neio, istma,
nädälist iks istma,
mynõst iks pääväst präätämmä.
Sedä jõvva-i iä unõhtõlla,
mitu_ks aigo meelest laskõ.
Meid iks siin höäste hoietas,
meid iks kohvil kostitõtas,
piitnäl iks peetäs,
sukrilla_ks söödetäs,
meid iks miil ravitas.
Oo_ks mi risti-ristämmä,
risti_ks-vette viijät -
jätä-s tä ummõ unõssihe,
umma_ks kallist kaotsihe,
kutsi_ks tä kuust istma,
mynõst iks pääväst präätämmä.
Jummal iks tiid tõõsõ kõrra,
vagi_ks-vastsõ aastaga,
kas saa ma_ks, neio, istma,
saa_ks ma, pääs´o, präätämmä?
Agu ma_ks viiä ülä kodo,
kannõta kasa poolõ,
sys saa-i_ks inäb tullaq istma,
mynõst iks pääväst präätämmä.
Uma lask iks ese istma,
ülä_ks lasõ-i istma,
mynõst lasõ-i pääväst präätämmä.
Oh iks hüvvä neio ello,
kallist iks kabo kasumist!
Nii_ks hüä neio elo,
kallis iks kabo kasuminõ:
illos´ kasus iks upin uiboh,
verrev iks mari vislapuuh.
Nii_ks illos´ neio elo,
kallis iks kabo kasuminõ:
sini_ks-lilli liiva pääl,
tuli_ks-lilli toomistoh.
Nii_ks hüä neio elo,
kallis kabo kasuminõ:
olõ_ks no uh´olda hobõsõq,
olõ_ks mi varsaq valimilda,
meidä jovva-i_ks kiä keeldä,
kiä_ks meid keeldäq, kinni pitäq!
Vell´o no_ks lausi meelestänni:
"Kohe sa_ks sõkut, sysarõnni?"
Neio_ks ma lausi meelestänni,
s´oo_ks ma vell´olõ kynõli:
"Vele_ks-sa-kene noorõkõnõ,
hoia_ks sa uh´ol hobõsit,
kaidsa_ks sa kaarasüüjit!
Olõ-i ma uh´ol hoietav,
olõ-i ma kablol kaidsõtav -
hüä_ks hopõn uh´ol hoitaq,
kallis iks ratso kablol kaitsaq!”
Kohe ma_ks taha, sinnä tandsi,
kohe ma_ks arva, ao võta -
minno saa-i_ks kiäki keeldäq,
kiä_ks no keeldäq, kinni pitäq!
Üle_ks lää ma ütsä keelo,
katsa_ks vastakaitsõmisõ,
ärä_ks petä ma uma ime,
uma_ks kandija kavadsi.
Ime_ks-kene helläkene,
olõ_ks ma kotoh kurvalinõ,
velil iks silmäviiline!
Lää_ks, mari, ma muidõ mano,
tammõ_ks-ma-tõhva, tõistõ mano,
sääl iks ma meele meelütelle,
haigõ_ks ma süäme sütütelle.
Lää_ks ma kotost minemä,
kabo_ks, ma kotost kaldumma,
kost võta ma_ks ehteq ilosaq,
kost võta ma_ks vahtsõq valusaq?
Neio_ks, ma olõ vaenõlats,
ilma_ks ma eseldä kananõ -
olõ-i mul esse ostmah,
olõ-i turust tuujat,
olõ-i liinast ostjat.
Kel iks um uma ese,
tuu_ks tuu ehteq ilosaq,
tuu_ks vahtsõq valusaq.
Neio_ks, ma olõ vaenõlats,
olõ_ks ma kolgah kurvalinõ,
olõ_ks ma vallah vaenõlats,
ilmah iks ma väega ikulinõ.
Miä_ks ma või võiva tetäq?
Kui lää_ks ma, mari, muidõ mano,
tammõ_ks-tõhva, tõistõ mano,
sääl iks ma meele meelütelle,
uma_ks ma süäme sütütelle.
See laul tuleb SL II, 970 ja 971 taha paigutada.