1. Peigmeest tuuakse aidast, kus ema teda ehtis.

SL 1615.
H, Setu 1884, 224 (12) < Tobrova k. - Jak. Hurt < Tobrova Ode (1884).

Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
astut sa_ks au pääle,
liigut sa leeme pääle,
säläst sa ajaq riherõivaq,
jalast kar´akängidseq!
Tulõ_ks ussõ kaema,
tulõq tsõõrilõ morolõ!
Kas um iks ussõh õnnõtuult,
õnnõtäheq taivah,
õnnõkuu korgõh?
Astu_ks aulavva mano,
liiguq leemelivva mano,
jummal iks sul tekuq tehrütäni,
Marija anguq armutani!
Lääde_ks künnelde külele,
lääde vaha var´olõ -
künnel iks, küünüdäq ikä,
vaha_ks, vanahutaq!
Velekene noorõkõnõ,
kuulõq, kallis imekana -
nakat sa_ks õnnõh elämä,
nakat kar´ah kasuma!
Kui_ks läät neio kodo,
läät marja mõisijahe,
um iks sääl uibu külä otsah,
vislapuu külä veereh.
Võta_ks sa ossa uibust,
kar´avitsa vislapuust,
vii_ks sinnä neio kodo,
kannaq kabo kastõrahe,
vii_ks vitsa viläaita,
kataj viiq kar´alauta!
Nakat sys iks õnnõh elämä,
nakat kar´ah kargõlõma,
nakas iks vili vinnümä,
nakas kari kasuma!