17. Peigmees tuleb vankrilt maha.(Kaasitamine muru pääl.)

SL 1635.
H, Setu 1903, 77 (33) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Vele_ks-kene noorõkõnõ,
ehi_ks sa, vell´o, ilosahe,
olt iks sa säädnü säädsähe -
neio um iks kavval kaemahe,
um iks tä vali vaht´ma:
neio_ks kaes kaartõst,
silmi_ks pilolt pilgutas,
kas um iks ülä häste ehitännü,
kaasa_ks häste kabistannu?
Anna_ks mi tenno jumalallõ,
au_ks mi maalõ Marijallõ:
kosilanõ_ks kui kunigas!
Pelgä-i mi veljä kitteh,
kitteh, kiusatõh,
umma_ks armast avvustõh:
meil iks vell´o noorõkõnõ,
meil iks vell´o pilve piu,
pilve piu, kuusõ korru!
Neio_ks ime helläkene,
pelgä-i mi veljä kitteh -
meil iks vell´o kitetäv,
armas iks au-antav!
Neio_ks ime helläkene,
tulõ_ks sa vasta võtma,
saa_ks sa tarrõ saatma!
Inne lää-i_ks tä maalõ, mar´akõnõ,
saista-i saabastõga morolõ,
kui sa_ks kõrik kõrrutõllõq!
Toogu-i sa kõhna kõrikõt -
tuu_ks nätäq näio tüü,
kaiaq kabo käsitüü,
kas um iks näküs näio tüü,
um iks kallis kabo tüü!
Ime_ks-kene helläkene -
tuu-s iks kõhna kõrikõt -
um iks kõrik kõrralinõ,
veerits iks viieperäline!
Tuudi_ks kaala kaalavüü,
panti_ks pihta pihavüü.
Um iks näküs näio tüü,
um iks kallis kabo tüü:
olõ-i kulõhunnu kos´avüü,
olõ-i peet pihavüü,
olõ-i trotsit roosavüü -
eelä um iks koogust koet,
hangust iks maalõ haarõt,
vajast iks maalõ võõdõt!
Um iks kõrik kõrralinõ:
suvi_ks-villost selgist,
voona villost ilosist.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
umma_ks no rahha raputõllõq,
umma_ks punga puistõllõq:
panõ_ks sa raha nulga pääle,
keeräq raha keskehe -
imele saa_ks helläle,
maamalõ mar´alõ
hüä_ks latsõ hoitmast,
kalli latsõ kasvatamast!
Meid iks no tarrõ viiäs,
saias iks sauhuunõhe.
Künnü_ks teilt küsümä,
nõsõ_ks teilt nõudma:
kohe_ks meile asõ andas,
kohe_ks kotus kor´atas?
Kas andas iks asõnd aknillõ,
andas iks pito peränulka?
Asõ_ks andas anomanulka,
pido_ks kassipingi pääle?
Tenno_ks anna jumalallõ:
anti_ks pido peränulka,
anti_ks asõ aknillõ!
Pido ant kui_ks kassipingi pääle,
ant kui_ks asõ aho mano,
sääl iks mi võidnuq Võro siidiq,
sääl võidnuq mi_ks Pärnä pääräti.
Anna_ks mi tenno jumalallõ:
meil iks vell´o tii ost´,
imekana tii kaubõl´!
Tulli_ks mi teedä ostõtut,
kallist kauba-tettüt,
sai_ks mi targalõ talolõ,
ilosallõ eläjälle.
Vele_ks-keist noorõkõist,
künnü_ks teilt küsümä:
kuulõ_ks, mi vell´o noorõkõnõ,
küsü_ks sa neio ese käest,
küsü_ks sa kabo kandja käest,
kas lastas iks meil lauldaq lavva man,
livva_ks man leelotõlla?