22. Laskõq veerdäq mi velel.

SL 1641.
H II 4, 392 (164) < Ugareva k. - Jak. Hurt < Kriisa Kati (1886).

(Tarrõ minneh:)
Mingeq külge, külgmätseq,
mingeq viirde, viirmätseq,
laskõ_ks veerdäq mi velel,
kalduq imekanasõl!
Velekene noorõkõnõ,
kallis imekanakõnõ,
üldäs, siih oja ussõ all,
läteh tarõ läve all -
jalga_ks ojja oiutagu-i,
jalga lasku-i lättehe!
Kui_ks ojja oiutat,
kui_ks lasõt lättehe,
sys saa näio ikulinõ,
saa kabo kammõlikku!
(Tarrõ saieh:)
Langukõsõq, linnukõsõq,
madalikuq mar´akõsõq,
ots´kõq orrõq, pankõq parrõq,
kohes mi viska vele vildi,
vele vildi, rässäräti!
Mi tulli_ks vasta tuult,
veeri vällä vihmatsõl,
sai ilmal saotsõl -
ots´kõ_ks orrõq vasidsõq,
pankõq parrõq punadsõq!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
astu mi aulavva mano,
liigu leemelivva mano -
mineq sa künnelde külele,
vaha valusa var´olõ!
Etsa_ks sa, küünel, küünüdäq ikä,
vallus´ vaha, vanhudaq veljä!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
istuq sa n´oolõ istmillõ,
n´oolõ paigolõ panõhuq,
koh um iks (j)ese inne istnuq,
(j)ese istnuq, ime olnuq!
Lisamärk 5-14 v. kohta: "Nii lauldas, ku mõrsja vaenõlats um."