28. Peigmeest kiidetakse.(Peigmehe kaasikud laulavad.)
SL 1651.
H, Setu 1903, 443 (23) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).
Mi veli noorõkõnõ,
imelats helläkene,
küünü mi sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudõma:
keä_ks sullõ kitu kitt´,
kitu kitt´, au and´
s´oohõ kodo korgõhe,
elämiste ilosahe?
Meid häste hoieti,
rahva värki raviti,
perre värki peeti,
velekene noorõkõnõ,
imelats helläkene!
Langukõsõq, linnukõsõq,
pääle_ks küünü ma küsümä,
pääle nõsõ nõudma:
mi_ks sei ti süüki,
mi jõi ti juuki -
mi naka_ks veljä kitmä,
umma armast avvustamma!
Meil um veli kitetäv,
uma armas avvustõtav.
Kui ti hummõn´ sinnä tulõt,
tulõt ülehummõnitsõ,
ti ka süüt mi süüki,
ti ka juut mi juuki,
nakat neiot kit´mä,
umma armast avvustamma -
mõlõmbaq ummaq kitetäväq,
ummaq armaq avvustõtavaq!
Ti_ks kit´keq umma tsõtsõ,
mi kitä umma veljä,
umma armast avvustõllõ!
Velekene_ks noorõkõnõ,
imelats helläkene!
Kui meil veli nuur oll´,
nuur iks oll´, nõrk sais´,
oll´ täl tuhat tulõjat,
oll´ sada saldijat.
Meil oll´ vell´o loonatark,
mari oll´ maani mõistõlik:
ega vell´o tuhat tunnõ-s,
[tuhat] tunnõ-s, sata salli-s,
meil vell´o ütte tundsõ,
kai ütte kabokõist,
tundsõ tuhannõ seest,
sallõ saa vaihhõlt.
Meil um veli loonatark,
kallis kavval´ um kasunu!
Velekene meil noorõkõnõ,
imelats helläkene!
Meil um vell´o loonatark:
olõ-s meil vell´o juujat suku,
olõ-s seemend serbäjät!
Meil um vell´o loonatark:
vell´o olõ-i op´nu unitsõst,
taha-i mari meil magama;
meil um vell´o hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline:
kui_ks tulli hummongukõnõ,
astõ ao-veerekene,
ooda-s tä ülesajamist,
kulla üleskutsmist!
Hot´ meil vell´o üles tull´,
oidu üles uma vell´o,
lää-s meil vell´o vissi pääle,
imelats iä pääle -
meil iks veli tüühü läts´,
läts niitü niitmä.
Velekeist meil noorõkõist -
läpe-i üüd maada,
pääle lõunõ lebädä!
Vaesõq valgõni magasiq,
puhksiq poolõ pääväni.
Meil veli um loonatark -
iih oll´ ese hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline!
Ülä esse helläkeist,
ülä vanõmbit mõlõmbit -
kyik naaq opsiq umma poiga,
kanasõllõ karistõlliq!
Ese opas´ hoolõlisõst,
hoolõlisõst ja meelelisest.
Velekeist meil noorõkõist,
ülä esse helläkeist!
Olõ-i hot´ esel esändä maid,
talopojal puustuist,
syski meil om vanna vahtsõni,
umma leibä uutsõni!
Lää-i küläst küsümä,
tõsõlt talolt tahtma -
veli viil and vaesillõ,
kehvälisile viil keerädi!
Kui_ks meil vell´o liina lätt,
tulõ veli turu pääle,
ega meil vell´o rahalda tulõ-i,
kodo vell´o kullalda -
kui_ks meil vell´o liina tulõ,
kui tä tulõ turu pääle,
mi poisil pungaq tävveq,
katsipooli karmanih.
Velekeist meil noorõkõist -
lää-i tä võlgu võtma,
tõist veljä viinaga juutma -
vell´o joosõ umma olut,
joosõ umma ostõtut!
Velenaane, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
tuud sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i -
vii-i liina linikit,
sukmanni soola pääle!
Vell´o turust linigeq toosõ,
sukmanniq soetas.
Velenaane, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
olt iks jumala pallõlnuq,
olt Maarja maninuq!
Olõ-i maanuq kerigo aigu,
kellä aigu kirotannuq -
olt käunuq kerikohe,
olt astnuq alõvahe,
olõ-i kuustõ kumardannuq,
riste pildnuq pedäjähe!
Velenaane, linnukõnõ,
tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i,
kui sa saat mi kodo,
virve, mi velitsille,
et saat, neio, näüdsikust,
et saat, kabo, kar´usõst!
Saa-i sa, neio, näüdsikust,
saa-i, kabo, kar´usõst -
sinno_ks võõdas võt´mõst,
tahetas võtta maja tabast!
SL 1652.
H, Setu 1874-1877, nr. 69 < Puugnitsa k. - Joos. Hurt < Usti (1874).
Om meil vell´o hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline!
Vell´ol huult hobõsõ võrra,
murõt musta ratsu võrra:
vell´o künd meil iih muida,
iih muida, peräh muida,
vell´o künni muidõ aigu.
Miä künni iih muid,
tuu künni kübärä pääle;
miä künd´ muidõ aigu,
tuu and´ ese aita,
tuu tä saatõ vell´o sanna,
tuust iks sai perre pido,
sai_ks ristirahva ravi;
miä künd´ peräh muid,
tuu künd´ saabastõ pääle.
Oll´ meil vell´o hoolõlinõ,
hoolõlinõ, meeleline.
SL 1653.
H III 29, 855 (3) < Setumaa - M. Evert < Juuli Pille (1901).
Velekene noorõkõnõ!
Om yks hüä mino vell´o,
om yks kallis imekana.
Edo_ks sedä pikkä mino vell´ot,
edo_ks korgõt imekanna -
mõtsah om iks pikki pedäjit
ja korgit kuusi,
mino om iks vell´o pikembi,
pikembi ja korgõmbi.
Selle sai_ks no vell´o pilve piku,
pilve piku, kuusõ korgu:
sagõhõ[he] ma sanna küti,
läbi tuisu tulõ tõie.
Selle sai_ks vell´o pilve piku,
pilve piku, kuusõ korgu:
sais´ iks sõsar sanna takah,
katõq olli_ks mähkmeq käeh,
üteq olli_ks villadsõq lämmäq,
tõõsõq linadsõq pehmeq.
Kuni_ks vell´ot vihotõdi,
imekanna kaalutõdi,
sais´ iks sõsar sanna takah.
(Sai_ks vell´o vihotõdus,
imekana kaalutõdus.)
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Edo ta_ks hüvvä mino veljä
ja kallist imekanna!
Om iks sedä veljä üle veere,
kosilanõ üle kolga,
om iks meil vell´o kitetävä,
kitetävä, kiusatava!