29. Peigmehe au kaitsetakse.

SL 1654.
H, Setu 1874-1877, nr. 64 < Puugnitsa k. - Joos. Hurt < Usti (1874).

Miä om viga mi vell´ol,
mi sirgõl sarapuul?
Vell´ot kõigildõ kõnõldi,
mõnda värki mõistõldi:
ülti hoolõ[l]da elänü,
ülti karilda kasunu.
Oo mi noorta vell´otani,
mi kallist imakanna -
olõ-i tä hoolõ[l]da elänü,
vell´o karilda kasunu.
Olõ-i vell´ol umma imme,
kallist umma kasutajat,
keä hoit´ taad hellikoh,
keä kasut´ kavalah!
Imekene kuuli väikoh,
kandja kattõ kanasõh:
oll´ täl ime - ei mälehtäq,
oll´ täl kandja - ei kavadsõq!
Ülti mul vell´o vigalinõ,
hää vell´o hädäline.
Lasõ naardaq naardijil,
ärä sorriq sorijil -
minkeq suuhu sorijaq,
arro jutu-ajajaq!
Ega olõ-i mul vell´o vigalinõ,
hää vell´o hädäline.
Edo täl umma imekest,
edo kallist kasutajat -
kyõ tä viha vihotõlli,
kyõ tä hädä häötelli!
Imekene hoise väikoh,
kandja kaitse kanasõh.
Kistu-s meil tuli tarõsta,
valu vanast hoonõsta,
kistu-s künnel hällü külest,
pirrutuli pilahkist.
Läbi tuisu tä tulõ tõie,
läbi sao sanna küti,
läbi vihma viha havvi.