3. Peigmeest kiidetakse.

SL 1618.
H III 29, 775 (6) < Verska k. - J. O. Rütli < Avdotja (1901).

Ammu oodi sedä aigu,
sedä tunni tulõvat,
kuna lätt meil armas au pääle,
linnukõnõ leeme pääle.
Nu_ks mi kitkeq umma veljä,
umma armast avvustagõq:
uma vel´o kitetävä,
armalõ_ks au annõtava,
kitetävä, kiusatava!
Om iks vel´o üle veere,
kosilanõ üle kolga -
veidü om iks otsiq säänest veljä,
kosilast iks üle kolga,
pall´o_ks maad parembat!
Vel´o istus kui esändäkene,
istus iks kui poodipoisikõnõ,
vel´o_ks kui liina lillikene,
kui turu tuvikõnõ.
Sirgõ om iks kui ruugu merelä,
tasa om iks kui tammõ mäel,
mi vel´o om iks sirgõmb,
sirgõmb ni korgõmb.
Hüä_ks vel´o osti teki,
armas iks vel´o [kulu] kande,
kui tä läts kolka kosilõma,
kui läts viirde viinaga,
kui pand´ iks puuhu pudelit.
Lätsi ma tollõ talolõ,
koh om iks näio müüdävä,
kabo_ks kaupa tettävä.
Käü-s vel´o kümmend küllä,
saa-s saalõ talolõ -
kedä_ks tuusõ, tuu tulle,
kedä_ks saldõ, tuu saie.
Ehiq sa, vel´o, innembähe,
valmiq sa varahamba!
Sul iks uut ostõt näio,
perrä kaes kaubõldu kabo,
näio_ks uinus uutõh,
vajos är vahtih!
Sääl iks naatas agu veljä sõimama,
et iks ostit, ni unõhtit,
kauplit, ni kaotit?
Kuulgõq, kats kaasikõt,
mõlõmbaq vele sõsarõq:
ku naatas iks veljä sõimama,
laitma_ks imelast,
võtkõq vasta, varblasõq,
tikutagõ_ks, meretigasõq!
Vel´ol omma_ks meheq mehiläseq,
naisõq Narva kimalasõq.
Mille kaldu_ks mi vel´o kaugõs?
Selle kaldu_ks mi vel´o kaugõs,
ajost iks veidü viibähtü.