30. Mõrsjat kiidetakse.(Mõrsja omaksed laulavad.)

SL 1655.
H, Setu 1884, 53 (14) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
olli_ks sa luud loonatark,
ollit isit ilmatark,
kui sa_ks taidsõt targa neio,
mõistsõq neio meelelitse!
Küll ma_ks tunnõ meelestäni,
tunnõ meele poolõstani -
nii_ks sa taidsõq targa neio,
mõistsõq neio meelelitse:
kui_ks tulli kinä kevväj,
armas haina-aokõnõ,
neio naas´ kangast kudamahe,
hellä langa heitemähe,
külä käveq sa alla küküsellä,
aia alla roomakalla,
kulssiq sa_ks kanga kudamist,
hellä langa heitemist.
Oh iks mi kulla sõsarõni -
kallis oll´ tä kangast kudamahe,
hellä langa heitemähe!
Kui_ks tä kudi, kodo kumas´,
heidi langa, tarõ heläs´ -
vel´o oll´ kuri kullõma,
pakan´ tähele pandõma.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
sullõ saa küll hüä neio,
hüä neio, kallis kabo!
Tuud iks sa pelgü peläku-i,
tuuda murõhtagu-i:
pia-i sa halva hamõhta,
kanna-i kaalata-otsõlda,
piät sa_ks hamõht peenükeist,
kannat kaala-kirälist!
Mi_ks näiol niidi-näpoq,
niidi-näpoq, s´olga-sõrmõq.
Kudi_ks tä kirjo kanga'ahe,
pilla peelilä pideli,
käeh iks täl kiidsiq kiränõglaq,
peoh piidsiq pilupulgaq.
Oo_ks mi sirgõt sõsarda,
oh meil meelimar´akõist -
ärä_ks tä olli tüüline,
tüüline, hoolõlinõ,
olõ-s tä op´nuq unitsõs,
lasta-s tä laisas harida!
Ime_ks-kestä helläkestä,
mesimarja maamakõist -
hois iks tä kirstuh kipõ vitsa,
kaanõ alla kar´avitsa,
selle_ks tä opi-s unitsõs,
latsi laisas harinõ-s.
Sai_ks meil neio tüüline,
tüüline, hoolõlinõ.
Kuulõ_ks sa, tsõõri tsõdsõmeesi,
mi väiko väüpoissi,
nakat iks kitmä kitijät,
armast au-andijat -
sullõ_ks sai hüä neio,
hüä neio, kallis kabo!
Jummal anna_ks teile õnnõ õndsat,
annaq kohust korgõt,
anna_ks teile ello ütelist,
katõkese kasuda,
hoia_ks ti ello essüvät,
hoiaq muudo mutt´uvat!
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
sedä_ks mi oppa ni kõnõlõ,
armas sullõ arvõllõ:
angu-i perre pilgada,
angu-i võõrastõ võigada,
angu-i sulastõ sõimada,
neidsikide näägutõlla!
Kuulõ_ks sa, väiko väükene,
kahharpää tsõdsõ kaasa,
mõistsõ_ks võtta, mõistaq hoita,
mõistsõ_ks pettä, mõistaq pitä!
Sys om iks hüä ime meelest,
kallis esä kaekist.
Neio tult sa_ks kodo kostima,
veerät aigu viitemä,
sys iks sinno häste hoietas,
pehmehe peetäs:
nisuleeväq küdsetäseq,
saiaq ette saadõtasõq,
andas iks haino hobõsõllõ,
andas vettä verevälle,
kaaro_ks panõ ette kahrituisi,
nisuq ette nessütedüq.
Kui_ks ti elä-i ilosahe,
katõkese kaunihe,
tult iks kodo kostimahe,
veerät aigu viitemähe,
anna-i haino hobõsõllõ,
tuu-i vettä verevälle,
anna-i süvvä röäleibä,
juvvaq taari linnassist -
oja-anna_ks-vettä osa peräst,
kaivovettä veidükese.
Vele_ks-kene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
elägeq ti_ks ilosahe,
katõkese kaunihe!
Hüä om mullõ, hüä muilõ,
illos õgalõ-ütele.
Oo_ks teid kattõ kitetävvä,
kattõ au-antavva!
Ütte sai_ks ti kokko kullalitsõq,
vaiuq ütevaralitsõq,
kodo om teil iks ütekorukõnõ,
asõ ütearvolinõ.
Elägeq ti_ks ilosahe,
katõkese kaunihe!

SL 1656.
H III 29, 904 (6) < Setumaa - M. Evert < Juuli Pille (1901).

Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Edo_ks meil hüvvä neiokõst,
kallist ime kabokõst,
edo taad noorta meie neiot,
kasinata imekanna:
üte aasta_ks tä öüdsih käve,
tõõsõ aasta kar´ah käve,
kolmandal jo kosjaq tulliq!
Edo ta_ks hüvvä mino neiot,
kallist imekanna!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
om õks neio kitetävä,
kitetävä, kiusatava!
Meie neio om iks üle nulga
ja virve üle veere:
kui tulli_ks taa suuri suvõkõnõ,
tulli kinä keväjäkene,
aie_ks tä kanga tarrõ,
peeleq peränulka,
kudi_ks kangast, tarõ kumas´,
heidi langa, tarõ heläs´.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Kuu käve_ks täl kuvvõq kosjaq,
nädälil[l]ä neläq-viieq.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
kohe_ks mi sino unõ[h]tõlõ,
umast meelest mine[h]tele?
Om õks nu uibo külä otsah,
vislapuu külä veereh -
uibo[he]_ks mi unõ[h]tõlõ,
vislapuu[hu] veeretele!
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
olnu_ks viil kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
saanu_ks sa kodo korgõmpa,
elämiste ilosampa!
Edo_ks sino meelekest,
sino pääs´o pääkest -
neio, teit iks sa umala meelelä,
pääs´o, umala päälä!
Kui saasõ_ks sul kuri elämine,
saasõ kalgi kasuminõ,
neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ikma nakat iks sa uma ese pääle,
nuutsk´ma noorõ vele pääle.
Ega_ks nu ese sinnu anna-s,
vel´o sinnu veerätele-s -
s´oo teit iks sa umala meelelä,
pääs´o, umala päälä!
Ärä_ks sa ikkuq, murõhtagu-i,
pall´o hinnäst pahandagu-i,
neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!

SL 1657.
H II 4, 35 (11) < Laossina (Liiva) k. - Jak. Hurt < Parasko, Ignatsi naine (1886).

Oo_ks mi tsõõri tsõdsõkõnõ,
mi meelimar´akõnõ,
saat iks sa paika paganahe,
saat kurja kotusõhe!
Saa-i sul sääl sääne elo,
saa-i sul muial sääne muudo,
määne olli_ks kotoh kasvõh,
umah kotoh ollõnani,
ime manna ellenäni!
Olnu_ks viil suvi kotona,
talvi sa ese tarõna,
elänü_ks sa ime man,
võtnuq miilt memme man,
tarkust võtnuq taadõ man,
paisunu_ks viil ime palost,
lihonuq ime livvakist!
Ime and´ sullõ palla parembat,
ime and´ sullõ ossa oigõt.
Kui olliq sa kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
käveq sa memme miilt piti,
taade tarko sõnno pite
kui_ks taa lehti puuda piti,
maahaina maad piti.
Oo_ks mi tsõõri tsõdsõkõst,
mino meelimar´akõst!
Langukõsõq, linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
ti_ks kitkeq umma veljä,
mi kitä umma tsõtsõ!
Pelgä-i mi tsõtsõ kitteh,
umma armast avvustõh -
tulõ-i meil häpü hää man,
tulõ-i meil pelgü pikä man.
Kui nakas tä kangast kudama,
hellä langa heitmähe,
pelgä-i kangas kadõhuista,
illos´ kangas imehüistä.
Panni tä peeleq peränulka,
esi istõ ala aknidõ,
koi tä kangast, kodo kumas´,
heidi langa, tarõ heläs´.
Oh iks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi meelimar´akõist -
kua-s meil tsõdsõ kolmõ saina,
kua-s meil kabo kattõ saina,
tsõdsõ meil kudi kuus saina,
tsõdsõ vidi viis saina!
Langukõsõq, linnukõsõq,
vagivahtsõq umadsõq,
inne_ks ti usu-i mino juttu,
võta-i tõõs tõsõ juttu!
Ega_ks ma tsõtsõ ilma kitä-i,
ilma-as´anda avvusta-i -
kirstu viiäs ku ti kildkunda,
vakka viiäs ku ti var´o alla,
olõ-i meil kirst kitsahe,
annivakka avarahe:
om iks meil kirstu kuh´aga,
annivakka veeretasa.
Kui nakas tä jako jagamahe,
ossa teile kätte andmahe,
ega tä pillu-i peetüisi,
anna-i säläst-aetuisi,
kõik ummaq täl uvvõst ummõlduq,
kõik ummaq täl vahtsõq valmistõduq!
Oo_ks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi meelimar´akõist!
Olõ-i täl külä körditüq,
külä olõ-i kar´ustõ körditüq,
kõik ummaq täl umaq ummõlduq,
kullal umaq koeduq.
Ega täl tii-s teräkotiq,
ega massa-s jahumatiq,
olõ-s täl salvõh saadivakka,
olõ-s aidah annivakka.
Hot´ olõ-s täl kodo korgõ,
olõ-s illos´ elämine,
olõ-s tä kuulus kodo läbi,
ausa ese aida läbi -
usu läbi_ks kyõ otsitigi,
vaiva läbi vaieldi.
Edo_ks sul usku ilosat,
sino taa viit vesselät!
Hot´ iks sa hiusõ unõhtat,
kardavanigõ kaotat,
ega sa usku unõhtagu-i,
umma muudo muilõ angu-i -
hoiaq sa usku alalõ,
muudo minnäq muidõ mano!
Edo_ks sul hüvvä neio ello,
sinol iks taad kallist kabo ello!
Võinuq sa_ks ollaq os´akõsõh,
kasvaq kar´avitsakõsõh.
Saadõq sa noorõs noorikõs,
nelätsest iks neitsüväst,
kanna-i sul pää päälsit,
otsa ohulinikit,
puusaq sul suuri puutit.
Läät iks sa kaasalõ kasuma,
peiolõ sa pikenemä -
kaasa pand tüühü katõsahe,
ülä pand su tüühü ütesähe:
tüvest pand puuda nõstõmahe,
ladvast puud laasimahe.
Tüsse om tüvest nõstõminõ,
rassõ ladvast laasiminõ,
vasta-päivä vaaliminõ.
Miä sa_ks võit võivo tetäq,
kua võivo kohe minnäq -
sünnü-i sul hiuss ese kodo,
tuttu vele tooli pääle!
Kui om taa Looja nii loonuq,
kui om taa Essu nii isknüq,
paedaq või-i Looja luumist,
taadaq või-i sa Essu tahtmist!
Uma jätät sa ime vyyrast,
võtat vyyra umasta,
kavvõlisõ kallist.
Oo_ks mi tsõõri tsõdsõkõist,
mi meelimar´akõist!