33. Kaasikud kaasitavad õues.

SL 1660.
H, Setu 1874-1877, nr. 34 < Puugnitsa k. - Joh. Hurt < Usti (1874).

Lasõ ma kae meelestäni,
mälehtä meele poolõstani:
ajagu-i asulõ hobõsta,
sita pääle sirotagu-i -
asul all aiakõnõ,
sita all om sillakõnõ,
sinnä kaasika kaodi,
sajameheq salatasõq,
vele sõsarõq veerätedi!
Ajaq sa ala aknidõ,
piiraq peräpaja ala!
Velekene noorõkõnõ,
matal´ meelimar´akõnõ,
lasõ ma kae meelestäni,
määnes tuu kõrik kõrrutõdi,
määnes tuu veerits virotõdi,
määnes tuu linik liputõdi!
Kas om kõrik kõrralinõ,
kas om veerits viieline?
Kui om kõrik kõrralinõ,
sis om kutaj kõrralinõ;
kui om veerits viieline,
sis om vitäj viieline.
Lasõ ma kae meelestäni:
tuudi nätäq näio tüü,
tuudi kaiaq kabo tüü.
Siseh om sada sinistä,
viiskümmend verevät,
kuuskümmend korjust,
nelikümmend niidikest.
S´oo om puudõh poola kirja,
puutõ hank harjo kirja.
Paistsõ puudõh Poolamaalõ,
vüü Viro varikohe.
Olõ-i õigõ, miä ülti,
olõ-i kõrra[h], miä kõnõldi,
kui mi tsõdsõ kositi,
virveh täl viinaq juudi:
tsõdsõ üldä-s kõrral kõnd´vat,
üldä-s tä marssvat maranahe!
Kyõ ülti tä astvat aho pääle,
ülti keervät keressehe,
kõtt[u] ollõv põnnu kõllakuul,
maanu marana-kuul.
Minkeq nüüd suuhu sorijaq,
arro minkeq jutu-ajajaq -
nüüd tuudi nätäq näio tüü,
kaiaq tuudi kabo tüü:
küll om tä kõrda kõn´nu,
küll om tä marssnu maranahe,
küll om pikk pihavüü,
küll om pikk pidäjäni,
kallis om mul vüü kandjani!
Lasõ ma kae meelestäni,
mälehtä meele poolõstani:
tunnõq sa, vell´o, näio hõimu,
kaeq sa, vell´o, kabo hõimu!
Kui ei tunnõq sa turu pääl,
astuq sa mano alõvil,
kaeq kutsu kulatskilõ,
haaraq sa pettä piipnalõ -
sis saa sul hüä näio hõimu,
sis saa sul kallis kabo hõimu,
kyik keerväq mano kerikoh,
astusõq mano alõvil!
Kuulõq, noori vell´ovenni,
läkiq mi_ks tassa tarrõ,
hillä läkiq mi hellä huunõhe,
lasõmi mi_ks Maarjal maada,
pühäl risti[l] ringutõlla!
Siin om tuu jummal seenitseh,
tõõnõ jummal tõõsõh tarõh,
kolmas jummal pää kottal.
Lasõmi mi_ks Maarjal maada,
pühäl risti[l] ringutõlla -
talle(?) käügeq tassa tarrõ,
hillä hellä huunõhe!
Tere tuu sugu, suurõq sõlõq,
tere languq, lajaq leheq!
Lasõ ma kae meelestä,
mälehtä meele poolõstani:
kas om orsi tarõna,
kas om parsi paaritsilla;
kas om orsi verevit,
kas om parsi punatsit,
kohe ma heidä herra vildi,
vele kübärä küünüdä?
Vell´o meil tulli vasta tuulta,
vell´o sõudsõ vasta sato,
velel vildiq vihmatõduq,
velel kaaliq kastõtsõq.
Mille täl vilt vihmatõdu,
mille täl kaaliq kastõtsõq?
Naksi kotost tulõmahe,
vell´o naksi kotost veerümähe,
vell´o ikke vesilde tarõna,
sõsar ikke sõnoldõ põrmandul.
Mille vell´o vesilde ikke,
mille sõsar sõnoldõ põrmandul?
Mul om vell´o vaenõlats,
ilma imetä kananõ,
ilma päätä pääs´okõnõ,
suuta suvilinnukõnõ.
Langukõsõq, linnukõsõq,
küükeseq, kallikõsõq,
lasõ ma kae meelestäni,
mälehtä meele poolõstani:
kohe mul asõ andanõs,
kohe mul paika pandanõs?
Andas mul asõ aho kõrva,
säetäs asõ sängü pääle?
Ega ma ei astuq aho ette,
ega ma ei säädüq sängü pääle -
sääl mul sulas suurõq sõlõq,
lagonõsõq lajaq leheq!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ärä sa istkuq peränulka,
ärä istkuq paja kottalõ!
Sääl su, vell´o, tipsitäs,
tipsitäs ja täpsitäs,
kakutas kaaraõnn,
varastõdas viläõnn!
Velekene noorõkõnõ,
kanakõnõ kallikõnõ,
istuq sa küünälde külele,
istuq sa vaha valulõ!
Oo küünäl, küünüdäq ikä,
oo vaha_ks, valvaq tervüt
mi noorõlõ velele,
kallilõ kasunulõ!
Langukõsõq, linnukõsõq,
lasõ ma kae meelestäni,
uma meele poolõstani:
ti söödiq, mi seie,
ti joodiq, mi jõie -
olõ-i meil söögiq süüdüq,
olõ-i meil joogiq juuduq.
Küünütelgeq küsümähe,
mille mi siiä tulli,
mille mi vell´o siiä veerü?
Vell´o peti pehme leib,
har´otõli hapu taar?
Ega taa petä-s pehme leib,
har´otõlõ-s hapu taar -
taa peti pehme neio,
har´otõlli kabo käpe,
selle mi vell´o siiä veerü,
imekana siiä kaldu.
Velekene noorõkõnõ,
kanakõnõ kallikõnõ,
ega mi siiä ilma tulõ-s,
ega aja-s mi as´anda hobõst,
ega aja-s ratsot raiga läbi!
Langukõsõq, linnukõsõq,
mi tulli umma ots´ma,
mi tulli kallist kaema.
Ankõq aiast umanõ,
andkõq kallis kambõrõst!
Langukõsõq, linnukõsõq,
minkeq külge, hobõsõkünäq,
minkeq viirde, veteruheq,
saagõq viirde, savipaaq,
laskõq veerdä mi velel,
kävvü käbikübäräl!
Mi velel verrev küpär,
sõsarõl sinisõba.
Lasõ ma kae meelestäni,
mälehtä meele poolõstani:
ärä no peti, ärä võti,
peti piiragu küdsäjä,
laja vadsa latsutaja,
ärä peti näio ime,
näio kabo kavatsõli!
V. 39 kõrral peab vististi kõllal olema, seda nõuab järgmine rida 40 (võrdle "maranahe") ja rida 43 (võrdle "kõllakuul").