34. Kaasikud kiidavad peigmeest ja õpetavad noortpaari.

SL 1661.
H, Setu 1903, 451 (28) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Velekene_ks noorõkõnõ,
imelats helläkene,
sedä_ks mi aigu ammu oodi,
sedä_ks mi kyõ kynõli,
kuna_ks meil velel sajaq saavaq,
kuna vetserkaq veeriseq -
sys iks mi kallu kaasikõst,
saa saja-vanõmbast.
Anna no_ks mi teno jumalallõ,
au maalõ Marijallõ -
ärä_ks mi oodi s´oo päävä,
ärä_ks mi arvssi s´oo ao!
Vell´o astõ au pääle,
liigi vell´o leeme pääle,
sai mi vele veerele,
sinisärgi siilo pääle.
Langukõnõ_ks, linnukõnõ,
vagivahtsõq umadsõq,
ärä ma_ks naka laulma,
isi illo pidämä!
Hooli-i mi veljä kitteh,
ime armast avvustõh -
um iks meil veli kitetäv,
armas au-antav!
Kuulõ_ks, mi kats kaasikõt,
vele sysarõq mõlõbaq:
meil um iks vell´o üle veere,
kosilanõ üle kolga!
Kui_ks oll´ vell´o nuur miis,
nuur miis, nõrk poiss,
külest iks ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
"Kohe ti_ks läät kosjollõ,
kohe_ks ti viit viinaräti?
Mingu-i_ks kulla kosjollõ,
tahtku-i_ks tõõsõlõ talolõ -
võit iks kossiq kuningatütärd,
võttaq Võõnu neiokõist!"
Oll´ iks meil vell´o loonatark,
mari maani mõistõlik:
vell´o meil iks kosi-s kuningatütärd,
võta-s Võõnu neiokõist,
vell´o_ks kosõ umast kolgast,
vei viinaq umma viirde.
Kuri saasõ_ks kuningatütär,
võhl Võõnu neiokõnõ:
ega tuu_ks üteh tüühü tulõ-i,
tulõ-i rinnah rihe mano,
otsah olgi käändmä!
Vell´o otsõ_ks uma olalist,
kai uma kaalalist -
tuu_ks üteh tüühü tulõ,
tull´ rinnah rihe mano,
otsah olgi käändmä.
Oh korgõ kosilanõ,
oh pikk peiopoiss!
Vell´o jäi_ks meil varra vaesõst,
inne-aigu armõtust.
Külest sys ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
"Veli joosõ vilä viina pääle,
mööse maja massu pääle,
and iks maa külä kündäq,
varigo valla rakoq!"
Teno anna jumalallõ,
au maalõ Marijallõ:
hot´ meil olli _ks vaenõlats,
ilma eseldä kasunu,
müü-s tä majja massu pääle,
vii-s viljä viina pääle,
anna-s maad külä kündäq,
varikot valla rakoq -
esi_ks meil vell´o maad künd´,
vanõp veli varigo ragi,
esi_ks tä pidi pikä hoolõ,
kanni kõrda kangõt!
Läpe-s üüd tä maada,
pääle lõuna lebädä.
Vell´o_ks meil oll´ loonatark,
kallis kavval´ oll´ kasunu.
Küläst hot´ ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
"Kuri um iks mi veli,
kalg´ um imekana."
Langukõnõ_ks, linnukõnõ,
mi meelimar´akõsõq,
tuud iks ti pelgü peläku-i,
tuud murõht murõhtagu-i!
Velenaane_ks, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
saa-i sa kur´a kottallõ,
saa-i kalõ kaalalõ!
Hüä_ks um mi veli,
kallis um imekana.
Velenaane_ks, linnukõnõ,
meele joosi_ks nuuq jutuq,
meele sõvviq nuuq sõnomõq,
et iks sa ikõt meeletülle,
kahitsõllõt kalduh:
iih um kuri ülä ime,
veereh sysarõq vihasaq!
Velenaane_ks, linnukõnõ,
tuud sa_ks ikku-i, murõhtagu-i,
pall´o hinnäst pahandagu-i -
olõ-i kuri ülä ime,
veereh sysarõq vihasaq!
Kui saat, kulla, mi kodo,
kui, mari, mi majja,
elät iks päiv, kaet kats,
tulõt tunnist aost -
viiäse_ks sysarõq vihasaq,
ime kuri är koolõs,
jääde üläga mõlõmbaq,
kasaga katõkese.
Võidõ_ks elläq, võit ollaq,
võidõ_ks koto sa kullõlda,
võit pereht pelädä!
Velenaane_ks, linnukõnõ!
Toda_ks iki mi ime,
kahitsõlli vell´o kandja:
"Olõ-s meelikas-minijät,
olõ-s käpet käskijalga -
esi anni ma_ks sälgä hammõ,
anni vüü vüüle köütä,
olli ime ma pojalõ,
käsikannõl kandjallõ!
Kui_ks mu vell´o liina läts,
lätsi kana kauplõmma,
oodi_ks ma kodo umma poiga,
kaie kodo umma kanast.
Tulõ-s kodo tä kur´alinõ,
velitsille vihalinõ,
tulli_ks kodo tä kostiga,
saiaga sagarahe.
Küündü_ks tä imelt küsümä,
nõssi imelt nõudma:
"Imekene_ks helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
kas olt kõva, kõrralinõ,
astut umah asõmõh,
olõ-i_ks ohkih olila,
päädä_ks põõ-i pähütseh?"
Jummal iks tiid, jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
saa_ks meelikas minnij,
saa käpe käskijalg,
köüt vööle neio vüü,
aasõ sälgä neio hammõ,
moos´o tä ime unõhtas,
uma kandja kaotas?
Hot´ vell´o sys liina lätt,
lätt kana kauplõmma,
kui_ks tä liinast kodo tulõ,
kananõ kauplõmmast,
moos´o kutsu-i imme imes kuigi,
armast ütle-i tä synna asõmõllõ,
kallist synna kat´millõ,
tuu-i kosti kunagi,
tuu-i vatska vanijallõ;
moos´o tä aasõ aho päält,
veerätäs virusõst?”
Toda_ks iki mi ime!
Velekene_ks noorõkõnõ,
imelats helläkene,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
mari, ette manitsõllõ:
saa_ks Võõnu võõdõtus,
ubasuu ostõtus,
ajat hot´ sälgä naase hammõ,
köüdät vööle neio vüü,
umma_ks imme unõhtagu-i,
kandjat kaotagu-i!
Kui sa_ks olliq väikene,
kui sa kasviq kasinakõnõ,
sinno_ks ime imetelli,
uma kandja kasvatõlli.
Hoit´ iks üsäh, kand´ kaalah,
sinno_ks tä pei peo pääl,
kand´ katõ käe pääl.
Nii_ks sa hoiaq umma imme,
variq umma vanõbat,
sys iks saat hüä ime meelest,
kallis ime kaekist!
Velenaane_ks, linnukõnõ,
sullõ_ks ütle ni kynõlõ,
mari, sullõ manitsõllõ:
ärä_ks sa kullõq mi imme,
variq ülä vanõbat!
Imel um mitu meelepahha,
imel kuus kurva miilt.
Näet iks ime ikvat,
näet kandja kahitsõvat,
mine_ks sa mano imele,
madaluisi maamalõ,
hõika_ks hellä nimme pite,
kutsuq kulla maamakõsõst:
"Midä ikõt, ülä ime,
kahitsõllõt, kaasa maama?
Imekene_ks helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
mine_ks sa, ime, istma,
mineq, maama, magama,
saa_ks tüü tettüs,
saa asõl´ aetus!
Mi_ks künnü sult küsümä,
nõsõ sult nõudma,
määne tüü inne tetäq,
kua asõl´ inne ajjaq,
kua om ilda õdagu,
kua um varra hummogu?"
Oh iks kats kaasikõt,
vele sysarõq mõlõmbaq -
nuu_ks tahtsõq vasta laustaq,
tahtsõq targastõ kynõldaq:
"Velenaane_ks, linnukõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
tult iks üles hummogulla,
varra väiko valgõga,
nakat iks tuld tegemä,
nakat pata pandma,
teku-i tulda triksih,
pangu-i pata paukuh!
Tiit iks tulõ triksih,
pant pata paukuh,
küläst küll näge külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
“Ega joht taa tuli triksi-i,
tuli triksi-i, pada paugu-i,
taa triks iks tulõ tekij,
pauk paa pandja!"
Sys nakas iks ikma mi ime,
kasvataja kahitsõmma.
Uma_ks veli noorõkõnõ,
armas au-latsõkõnõ,
angu-i sa imme pilgada,
angu-i vannuq vanõbat!
Olõ-i meil ime pilgatav,
olõ-i vanõb vannutav.
Opi_ks uma usu perrä,
murraq uma muu perrä,
kui_ks sul ime inne elli,
kandja katõla käelä!