37. Rõõmus pulmaline.

SL 1665.
EKS 8º 4, 28 (9) < Räpinä khlk. - J. Jagomann (1876). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 218 (22) märgib laulikuks Kata Simulmann'i.]

Velekeseq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, helläkeseq,
kui ma kulla kotost tulli,
toodi ma sõna kõnõlda,
kattõ-kolmõ kostaskõlla.
Sai mul hummal huulõ pääle,
kesväleemi keele pääle,
velekeseq noorõkõsõq,
nakas´ hummal hukutama,
kesväleemi kihotama.
Sis ma naksi laulõmahe,
peesü sõnno pillumahe.
Kai ma ilma kavalusta,
taiva ala tarkusta,
kas sii ilma meidä iki,
rahvas kavva kahitsõli?
Ega ilma meidä ikõq,
rahvas kavva kahitsõlõq,
meidä iki imä uma,
kahits´ uma kandijani.
Velekeseq noorõkõsõq,
olgõq terveq mi umadsõq,
kavva kallistõ eläjäq,
keä kutsi meid kur´ast kotost
sau alt saistamasta,
suitsu alt suigumasta!
Ammu oodi, kavva kaie
sedä tunni tulõvada,
sedä aigu astuvada,
kunas meil vel´o saja tege,
kunas meid kutu [? küdü] kokko kuts.
Velekene noorõkõnõ,
lätsi tõinetõise mano,
sõbraq ütsile sõnolõ.
Velekene noorõkõnõ,
nüüd oo lugu lusti pitäq,
nüüd oo viksi veerätellä,
nüüd oo kohus kul´atõlla!
Nüüd laulgõq, nüüd laskõq
umal eälä ilosala,
palgõla parembala!
Saasõ vanah vaiki olla
ja ka istuq ikutarõh.
Viigeq vana värehte taadõ,
laskõq kõivo kõtu pääle,
haava hannarootso pääle,
kivi kindresoonde pääle!
Taa om vana varõstõ ruug,
kaarõnidõ leiväkants.