39. Joomamehe laul.

SL 1667.
EKS 8º 4, 271 (48) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Tii_ks pikki meil minnä,
maa kavvõh karada,
jõvva-i_ks kivil visada,
sinnä saiaq sõmõral -
kivi_ks pejjo pudõsi,
sõmmõr sõrmilõ lagosi.
Sõõd´aq, sõõd´a_ks, sõnnikõnõ,
ruttaq, ruttaq, ruunakõnõ,
sõõd´a_ks tiid sillolist,
lasõq maad lavvolist!
Eelä_ks esä tii osti,
toona vel´o marga massi.
Kaeme_ks, kaeme, näeme, [näeme],
kas meid iks siiä oodõti,
selle talolõ taheti?
Kas omma_ks pingiq piimäl mõstuq,
saan´aq seebilä silitüq;
kas ommaq saan´aq lüüdüq samõtil,
pingiq lüüdüq papõril;
kas om iks lammas lavva pääl,
oon´as tõsõ otsa pääl?
Sööge_ks seeni sedä süüki,
kooni tõista tettänes:
koah keeseq kokõlihaq,
paah keeseq partsilihaq,
ahoh haniq küdüseq!
Olgõ_ks terve, söötijäni,
söötijäni, jootijani,
laja_ks lavva kattijani,
pikä hoolõ pidäjä!
Provva pidi pikä hoolõ,
preili kati laja lavva,
ärä meid iks viinal vetüteli,
ärä ollõl uputõli.
Ärä_ks jõie viisi täüsi,
ärä kuusi kummutõli,
siski_ks saas´a seere pääl,
tandsi jalatalla pääl.
Juu_ks kurku, kinä kaala,
võtaq vasta, vaskirinda,
külep mu jalaq kodo viiväq,
põlvõq põhku põngutasõq!