47. Neio, sai ma iä ihatullõ.

SL 1681.
H, Setu 1903, 209 (100) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Neio, sai_ks ma iä ihatullõ,
kasupõlvõ kaetullõ!
Kasa kai_ks ma kar´ah kävvüh,
virve näi_ks ma vitsa võttõh.
Kõõ_ks mi kai kar´a man,
sedä_ks mi ütli öüdsi man:
"Sinost iks saa mino ülä,
mino_ks kasa ülest kasus!"
Ime_ks-keist helläkeist,
maama_ks-kõist mar´akõist -
sinno_ks jo hällü häälits´,
sinno_ks jo kaplo kavats´.
Selle_ks tä hällü häälits´,
selle_ks tä kaplo kavats´:
olõ-s sa kuri ikma,
olõ-s sa virk vihanõmma.
Selle_ks tä hällü häälits´,
selle_ks tä kaplo kavats´:
olli_ks sa ime miilt pite,
mino_ks sa taadõ tahtu pite.
Sedä_ks ihas´ mino ime,
kai mino kasvataja:
ihas´ iks ütele pojalõ,
kai_ks tä katõlõ käele.
Teno no_ks olguq jumalallõ -
sai_ks ime ihkust pite,
sai_ks kandja kaekit pite,
sai_ks taadõ tahtu pite,
sai_ks ma iä ihatullõ,
kasupõlvõ kaetullõ!
Tenno_ks ma anna jumalallõ,
au_ks ma maalõ Marijallõ:
üte sai_ks ma poja ümbrelle,
katõ käe kaalalõ.
Kotoh um hot´ iks kodo korgõp,
elämine ilosap -
kotoh um iks korgõ kodo,
seenine um iks sillalinõ -
kur´a murõh iks kotost korgõst,
sita murõh iks silla seenitsest,
ülä lää ma_ks kodo elämä,
kasa lää_ks ma kodo kasuma,
lää_ks ma ime tütrest,
ülä lää_ks ma memme minijäst!
Oo_ks no minno neiokõist!
Mõistsõ_ks ma ollaq uhkõhe,
mõistsõ_ks ma kävvüq kinäste.
Üle käve ma_ks nurmõ nobõhõhe,
üle_ks välä välehehe.
S´oo_ks ma kõrralda kynõli,
jutu_ks ma as´anda ai -
üle käu-s nurmõ nobõhõhe,
üle_ks välä välehehe,
nopõ olli ma_ks nurmõ tüü man,
välle_ks välä tüü man,
susi olli ma_ks suurõlõ nurmõlõ.
Tuud iks taht ülä ese,
kasa ese kavatsõllõs:
taht iks tä tüü tegijät,
armast asklõ-ajajat.
Oo_ks no minno neiokõist,
minno meelimar´akõist -
ärä_ks ma peti pikä poisi,
laja_ks ma kao kavatsõlli.
Teno_ks olguq jumalallõ,
au_ks no maalõ Marijallõ:
mõist[s]õ_ks ma pelgü pelädä,
mõist[s]õ_ks ma häpü häbendellä!
Oo_ks no minno neiokõist -
häbü_ks otsõ hüä paiga,
au_ks arma asõmõ.
Ütle-s ma kurja kunagi,
ütle-s ma halva harvakult.
Oo_ks no minno neiokõist,
minno meelimar´akõist -
sai_ks mul ello ihatut pite,
sai_ks mul talo tahtmist pite.
Sedä_ks ma ihksi uma iä,
sedä_ks ma kai kasupõlvõh:
ihksi_ks ma ütele pojalõ,
kai_ks ma katõlõ käele.
Teno_ks olguq jumalallõ -
jõudsõ_ks ma jumala pallõlda,
jõudsõ_ks ma Marija manida,
rühe_ks ma kävvüq kerikohe,
haari_ks ma Marija manida,
selle sai_ks ma ütele pojalõ,
kaldu katõlõ käele.
Virve, taha-s ma veljo sisse,
kodo- taha-s ma -poigõ kottallõ:
vilets elo_ks veljo veereh,
kuri kodopoigõ eloh,
koh iks um viis veljä,
kuus iks kaokandjat.
Kõõ_ks naaq tüllü tüküseq,
kõõ_ks naaq halva haardvaq,
tulõ_ks lako laudolõ,
tulõ_ks hukku huunillõ.
Neio, sai_ks ma ütele pojalõ,
kaaldu_ks ma katõlõ käele.
Olõ-i, kinga eräle minnä,
kinga saa-i lauto laotaq,
kinga saa-i huunit hukada -
üts iks ülä esekene,
kallis kasa maamakõnõ,
kolmas iks um uma ülä,
kallis um uma kasa.
Neio_ks-kõist noorõkõist!