5. Õpetus peigmehele.

SL 1620.
SKS, Veske-Stein nr. 157 < Setumaa - V. Stein (enne a. 1872).

Vele-sa-kene noorõkõnõ,
no läät iks neio kodo,
läät mõrsja mõisahe.
Ärä sina iih mingu-i,
iih iks mingu-i, perrä jäägu-i -
iih iks ommaq laiaq laskmisõq,
peräh pini kaitsõmisõq!
Keerä_ks saja keske[h],
vana [=? valaq] saja vaihhõl,
katõ kaasigõ perän[ä]!
Oppa_ks umma veljä:
ärgu tooguq tuima neiot,
kand(a)gu-i kalgõ kapo!
Sys kui tuut tuima neio,
sys mineq suurt suud pite
ja lak´a laant pite!

SL 1621.
H III 29, 851 (1) < Setumaa - M. Evert < Juuli Pille (1901).

Velekene_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
sullõ_ks ma oppa kotost minneh,
kabo_ks, kotost kaalutõdõh:
ärä_ks, vell´o, iih mingu-i,
iih mingu-i, perrä jäägu-i,
keerä_ks, vell´o, keskehe,
valaq, vell´o, vaihõlõ,
keset sõidaq hobõsit!
Iih om uhjo hoitõminõ,
peräh om pini kaitsõminõ.
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
sullõ_ks ma oppa kotost minneh,
kabo, kotost kaalutõdõh:
kulla läät iks sa kosidu kodo,
läät mõrsja mõisahe,
ärä_ks sis nõnna alla lasku-i,
käkk´ku-i nõnna käüsehe,
säädku-i särgisiilo ala -
neio om iks kavval´ kaemahe,
neio om iks vali vaht´mahe!
Velekene_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!

SL 1622.
H III 29, 829 (19) < Porovinka k. - J. O. Rütli < Anna Ivanova (1901).

Näiol iks naksiq sajaq saamahe,
joogiq juundõ minemähe.
Velekene noorõkõnõ,
kui sa lääde näio kodo,
näio majja, mar´akõnõ,
sis korjaq üteh kolmõq tingäq!
Näiol iks om sugu suurõmb,
sugu_ks suur, hõimu pall´o,
sugu nakas suurustama,
võsa võimistama,
kohe sa panõt kolmõq tingäq,
kohe viit viieq tingäq.
Velekene_ks noorõkõnõ,
kui sa lääde näio kodo,
kui lääde mõrsja mõisahe,
hoiaq sa pää päältä muida,
silmäkulmuq korgõlta -
näio om iks kavval´ kaemahe,
vali vaht´mahe!
Är sa alla kaegu-i,
vaht´ku-i varbihe,
et om ohtjas ussõ all,
takjas tarõ läve all!
Om iks ohtjas näio usku,
takjas iks näio tarkusta.
Ärä_ks kuulõq, miä ma kuugu,
mõistaq, miä ma mõistuda!
Olõt sa noori vel´okõnõ,
kassuv imekanakõnõ -
näiol iks uhkõq umadsõq,
suurõq, rikkaq sugulasõq.

SL 1623.
EKS 8º 4, 429 (11) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Velekene noorõkõnõ,
kui sa_ks läät näio kodo,
mõrsijidõ mõisahe,
sääq sa_ks häste särgisiiloq,
kabistaq kinni kaskanulgaq!
Velekene noorõkõnõ,
ärä sa_ks alla kaeguq,
ärä vaht´kuq varbihe -
tsiga_ks alla kaeguq,
lammas vaht´kuq varbihe!
Velekene noorõkõnõ,
sii ma_ks ütle sinolõ,
sii ma kullalõ kuuluda:
kui sa_ks läät näio kodo,
mõrsijidõ mõisahe,
ärä sa_ks inne maalõ minguq,
saatkuq saabast morolõ -
tulõ_ks vasta näio ime,
näio ime, näio ese,
näio_ks tsõõrigoq sõsarõq,
näio kalliq kasvatajaq,
ala_ks linige liputiq,
ala kõrigõ kõrutiq!
Velekene noorõkõnõ,
massa_ks ime imetüsraha,
massaq kandja kasutusraha!