50. Podruskite laul liniku müümisel.

SL 1684.
H, Setu 1903, 131 (66) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
mino_ks sa meelimar´akõnõ,
küünü_ks mi sinolt küsümä,
nõsõ mi_ks sinolt nõudma:
kas võtat sa_ks linadsõ linige,
vai võtat iks valusa vanigõ?
Kui võtat sa_ks linadsõ linige,
sys saa-i sinost mi sõpra,
mi saa-i meelimar´akõist,
sys saa sinost iks naistõ sõbyr,
naistõ saa_ks meelimar´akõnõ!
Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
nu küünü ma_ks sinolt küsümä:
kui võtat iks valusa vanigõ,
kaet iks karradsõ vanigõ,
sys saa_ks sinost mi sõbyr,
mi saa_ks meelimar´akõnõ,
suur saa no_ks suvinõ sõbyr,
kinä saa_ks sõpra keväjäne!
Nu küünü mi_ks sinolt küsümä:
linnu, kas tahat iks linige ello,
vai tahat iks vanigõ ello?
Sinno um meil iks hallõ hanikõist,
paha- um meil iks -hallõ pardsikõist -
liia saa_ks huul´ linikel,
vaiva_ks pall´o valgõl pääl.
Naisil um iks pall´o pahanduist,
viie_ks võrra silmävett,
kui_ks nooril neiokõisil,
kabol iks kardavanikil.
Um iks illos´ neio elo,
kallis iks kabo kasuminõ!
Nii_ks illos´ neio elo,
nii_ks kallis kabo elo,
kui_ks maasikas mäel,
verrev iks mari vislapuuh,
illos´ iks upin uiboh.
Nii_ks illos´ neio elo,
kallis kabo kasuminõ!
Milles sa_ks ihksiq naistõ ello,
kaieq sa_ks naistõ kasumist?
Hüä mõtliq sa_ks elo naistõ elo,
mõtliq sa_ks saavat liina linikel,
valla päälä valgõl.
Ooda_ks, oodaq, neiokõnõ -
saadõ_ks kui naistõ, neiokõnõ,
linikpäähä, linnukõnõ,
saa-i sa liina linikel,
valda_ks päälä valgõl:
linik iks tege liia hoolõ,
pää_ks-paika pall´o murõht!
Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
kohe_ks no naaseq lääväq,
kohe_ks liikvaq linikpääq,
sääl um iks vesi vitsistüh,
um iks tuli toomistuh,
sau_ks saarõ veere pääl.
Kohe_ks lääväq neiokõsõq,
kaalusõq kabokõsõq,
sääl umma_ks lilliq lepistüh,
tuli_ks-lilliq toomistuh.
Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
suur olt sa_ks suvinõ sõbyr,
kinä olt sa_ks sõpra keväjäne!
Sinno jõvva-i mi iä unõhtõlla,
mullani murõhtõlla.
Kui tulõ_ks suur suvõkõnõ,
tulõ_ks kinä keväjäkene,
astus iks tuu aokõnõ,
kui lää mi_ks orgo ubinahe,
üle lää mi_ks silla sitikahe,
üle lää mi_ks mulla mustikahe,
sinno naka mi_ks oroh ots´ma,
kaldõh kaema:
kohe meil iks um jäänüq tuu neio,
kaonu tuu kabo?
Sinno haara mi no mar´ahna manidaq,
otsi_ks mi vajja ubinah.
Kui käve mi_ks inne ellenäni,
kabo_ks, käve kokko mi ülest kasvuh,
kui_ks tull´ pühäpäiv,
kaldu_ks kallis aokõnõ,
neio_ks mi kokko kogosi,
lätsi_ks mi tõnõtõsõ mano,
lätsi_ks mi, kullaq, üttekokko,
ütte_ks kokko mi kynõlõmma:
"Kohe mi_ks lää, neiokõsõq,
kohe mi_ks kaalu, kabokõsõq?
Läke_ks mi marja mäele,
mäe_ks pääle pähknähe,
läke_ks pallo palohkahe,
läke_ks orgo ubinahe,
üle_ks silla sitikahe,
üle_ks mulla mustikahe,
varikohe vabarnahe,
üle_ks mi liiva linohkahe,
muilõ_ks mi mailõ maasikahe!"
Sinno haara mi_ks sääl vajja valusahe,
sääl tunnõ_ks mi vajja tulusahe:
kohe meil iks um jäänüq tuu neio,
kaonuq tuu kabo,
suur iks mi suvinõ sõbyr,
kinä_ks sõpra keväjäne?
Sinno haara_ks mi mar´ah manida,
linohkah liigutõlla,
otsi mi_ks vajja ubinah,
vajja_ks tunnõ mi mullah mustikah,
vajja haara_ks mi sinisitikah,
vajja haara_ks mi sinno vabarnah.
Kohe mi_ks sino unõhtõllõ,
umast iks meelest minehtelle?
Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
selle haara mi_ks mar´ah manida:
kui_ks sa olliq neiokõnõ,
kui_ks sa kasviq kabokõnõ,
olli_ks sa hull hullamma,
olli_ks sa jälle jandamma,
sai_ks naisilõ naardaq,
inemisile imehtäq.
Tei_ks sa nalja küläle,
tei_ks sa illo ilmalõ,
sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ!
(Siiä või viil mano panda:)
Lätsi_ks mi ütte üüsest,
mar´aq, lätsi mi_ks ütte magama,
sääl iks meil joosiq hüäq jutuq,
lätsiq meil kõrda kynõgiq.
Nii_ks meil joosiq hüäq jutuq,
lätsi_ks meil kõrda kynõgiq:
üü_ks mi otsa kynõli,
tõsõ_ks mi viirde veerätelli.
Eka sa_ks kellegi kynõlõ-s,
ütle-s ütele ainullõ!
Kivi oll´ iks kimmäs kesä pääl,
kand iks kalg´ kaldõh,
sino oll´ iks kiil kindmämb,
sino oll´ iks süä sündsämb!
Inneb läts iks kilst kivi külest,
inneb iks puu poolõldõ läts,
kui_ks sa juttu kynõliq,
armas iks juttu avvustõlliq.
Kõõ peiq sa_ks umah meeleh,
süü_ks umah süämeh.
Kui_ks kuuliq kolgah kur´aq jutuq,
veereh iks vihasõq synomõq,
võta-s sa kuuldaq kurja juttu,
tiidä_ks juttu tihkõt!
Sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ,
nii oll´ iks kimmäs sino kiil,
kabo, olliq sa_ks kalõ süämega:
eka sa_ks kellegi kynõlõ-s,
ütle-s sa üte-ainullõ!
Suur olliq no_ks suvinõ sõbyr,
kinä olliq no_ks sõpra keväjäne.
Kui_ks tulõ pühikene,
laskus iks laado-aokõnõ,
neio_ks, mi laadolõ lasõ,
kui_ks mi touka turu pääle,
sina_ks liigut linikel,
valat iks päälä valgõl.
Mi_ks vala vanikõl,
kaalu_ks kardavanikõl.
Inne sa_ks olliq neiokõnõ,
inne_ks kasviq kabokõnõ -
kui_ks lasku laadopäiv,
tull´ iks meele turupäiv,
haari mi_ks siide ehitelläq,
vanikit valmistõllaq.
Oo_ks sinno neiokõist,
sinno meelimar´akõist -
sini naka-i sa_ks siidi ehitämmä,
naka-i_ks sa vanikõt valmistamma,
nakat iks linikit ehitämmä,
nakat iks päät´mä päävüüd,
minga_ks laadolõ laskõq,
minga_ks turgu tougada.
Sinost iks saa-i neio sõpra,
saa-i inäb kabo kamandohe -
naistõ saat iks hulka, neiokõnõ,
linikpäähä, linnukõnõ,
sysarõkõnõ_ks mu armakõnõ!

SL 1685.
H, Setu 1884, 152 (37 V) < Kran´tsova k. - Jak. Hurt < Darja Petrovna (1884).

Sysarõkõnõ armakõnõ,
sysarõkõnõ kallikõnõ,
sinolt iks mi küünü küsümähe,
sinolt nõsõ nõudumahe:
sullõ panni mi liuda linige,
pääle valusa vanigo -
kas võtat iks linadsõ linige,
vai võtat iks valusa vanigo?
Kui võtat iks linadsõ linige,
sys sinost ei saaq mi sõpra,
mi meelimar´akõist,
sys sinost saa_ks naistõ sõbõr,
kaalut naistõ kamandohe.
Kui võtat iks valusa vanigo,
sys iks saa mi sõbõr,
mi meelimar´akõnõ!
(Siin võtt peigmiis linige ja virotas vanigo.)
Sysarõkõnõ armakõnõ,
võtiq sa_ks linadsõ linige -
ega sinost saa-i mi sõpra!
Tulli_ks sa naistõ toomistuhe,
veeriq naistõ vitsistühe.
Tuli om naistõ toomistuh,
vesi naistõ vitsistüh.
Kui võtnuq sa_ks karradsõ vanigo -
nii om iks illos´ neio elo,
nii muudsa neio muudo,
kui_ks tuu lilli mäelä,
tulililli toomistuh -
nii om iks illos´ neio elo!