51. Õpetused peigmehele.

SL 1686.
H, Setu 1874-1877, nr. 68 < Puugnitsa k. - Joos. Hurt < Usti (1874).

Kuulõq, noori vell´oveni,
kallis mino imekana,
kuulõq mino kuukumisi,
panõq miilde pajatusõq!
Ei ma kuuguq kur´a läbi,
ei ma hauguq halva läbi,
s´oo ma oppa uma läbi,
noomi noorõ vele läbi!
Velekene noorõkõnõ,
matal´ meelimar´akõnõ,
kui sul saasõ kuri naane,
kui sul kasus kalg´ kabo,
nuumku-i naist sa nurmõ pääl,
ärä vään´kuq värehil!
Oppaq tedä univuudil,
olõkõrsila kõnõlõq!
Angu[-i] sa naist külä naardaq,
külä kar´ustõ kadsataq,
külä üldäq öüdsilisil!
Oppaq umma usku piti,
käseq umma käsku piti!

SL 1687.
EKS 8º 4, 321 (24) < Räpinä khlk. - J. Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 102 (2) märgib talletuskohaks Järvepää küla.]
Kuulõq, hellä noori vel´o,
kuulõq, tsõõri tsõdsõmiis!
Mõistit iks võtta, mõistaq hoita,
mõistit pettä, mõistaq pitä!
Angu-i naista külä naardaq,
angu-i perre pilgada,
angu-i võtta vyyrilõ,
angu-i sulastõ sorriq,
angu-i imä ikõtõlla,
angu-i veljo veerätellä,
angu-i sõsardõ sõimada!
Mõistit iks pettä, mõistaq pitä,
mõistit iks võtta, mõistaq hoita!
Velekene noorõkõnõ,
pess´ku-i naist perre läbi,
tapku-i talo lastõ läbi,
pess´ku-i külä keelde läbi!
Kui_ks sa elät ilotuhe,
tiit väega tigõhõhe,
kuri om iks teele, kuri meele,
kuri kõigilõ kullõlda,
kui_ks ti tiit tigõhõhe,
elät üli-ilotuhe.
Velekene noorõkõnõ,
kui tulõt sa kodo kost´ma,
veerüt aigu viitmä,
sen´ga mi sinno turuh tunnõ,
turuh tunnõ, liinah lövvä.
Velekene noorõkõnõ,
kui_ks elät ilotuhe,
tiit väega tigõhõhe,
kui tulõt sa kodo kost´ma,
veerüt aigu viitmä,
vä(i)ü jätä mi värehte taadõ,
peio jätä piida taadõ,
tarrõ_ks tuu mi uma tsõdsõ,
tarrõ kanna imekana.
Velekene noorõkõnõ,
hopõn sul haino hühisi,
esi tarrõ tahasiq -
otsõ, otsõ_ks olõkuu,
viipangi veeräteli!

SL 1688.
EKS 8º 4, 439 (16) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
mõistit iks võtta, mõistaq hoita,
mõistaq man maada!
Velekene noorõkõnõ,
ajagu-i sängü istmahe,
pangu[-i] putro tahtmahe,
angu-i naist külä naardaq,
külänaaste lastõ laaldaq,
külä_ks üldäq öütsilisil!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
mina_ks oppa uma vel´o,
noomi uma noorõkõsõ:
velekene noorõkõnõ,
küll ma_ks kuuli, et olliq kuri,
küll ma näie, et olliq näri!
Ega miqki esi tiiäq,
esi tiiäq, esi mõistaq -
meele_ks ütliq öötsiliseq,
kaipsiq külä karjusõq,
meele_ks leelodiq lepäleheq,
kulõhtunuq kubraleheq:
"Velekene noorõkõnõ
om kuri kulakilõ,
om rohkõ rusikilõ:
kääse_ks kärkeh tarõhna,
sõrmi murrõldõh morola,
hambih iks halo rago,
keeleperäh pirru kisk!"
Velekene noorõkõnõ,
kui sul iks tulõ kuri miil,
kui sul kaldu kalg´ söä,
purõ_ks pulka, haaraq halgo,
haaraq linki hammastõga,
innemb kui lüüt mi lühükeist,
pessät mi peenikeist!
Ku tä_ks oll´ näiokõnõ,
kasvi kar´avitsakõnõ,
kõgõ tä_ks tikõ teo teene,
kanni kur´a kar´akõrra -
olli_ks lühü löömädä,
oll´ peenü pess´mädä.
Kui sai_ks näio saanuvasta,
armas sinnä antuvasta -
seeni olli_ks vitsaq vihosõh,
kubo vitsa kullusõh,
olli_ks malgaq matusõh,
sugaraq suu perä pääl -
kui sai_ks näio saanuvasta,
armas sinnä antuvasta,
ülä tõi_ks vitsaq vihosõst,
kubo vitsa kullusõst,
tõi_ks malgaq matusõst,
sugaraq suu perä päält,
pess´ iks näio piha pääle,
sääd´ näio sälä pääle -
tuu sai_ks näio sinisõba,
sai ka(a)bo kaalarätt.