53. Peigmehele, kes lese naiseks võtab.

SL 1690.
EKS 8º 4, 455 (26) < Räpinä, Kõnnu k. - J. Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Piitre_ks, noori velekene,
Piitre, kallis imekana,
ku sa_ks mõistit esäs tulla,
sis sa mõistaq esäh ollaq!
Tulõt sa_ks esä tunglilõ,
astut esä asõmõlõ.
Piitre_ks, noori velekene,
Piitre, kallis imekana,
sii ma_ks ütle sinolõ,
sii kullalõ kuuluda:
tullit sa varra vanalõ,
inne-aigo ilotulõ.
Häbü sul imäst üteldä,
tikõ maamast manida.
Piitre_ks, noori velekene,
sii ma_ks ütle sinolõ,
sii ma kullalõ kuuluda:
tsih, tsih, sedä vaja -
läpe[-s] sa üüd maada,
läpe[-s] lõõnat lesätädä,
küll lätsit sa_ks varra vaolõ,
inne ako hitskõmõlõ,
kävet sa_ks varra vabõrnahe,
inne muid mustikõhe -
vana löüset sa Mari vabõrnast,
musta Mari mustikõst!
Piitre_ks, noori velekene,
Piitre, kallis imekana,
kuri sul iks tuima toeta,
tikõ läskä lähätä -
nätskä süüt sa_ks leibä näräteh,
koorõh leibä kur´otõldõh!
Piitrekene, velekene,
kui läät iks, mari, magamahe,
kallut, kana, kattimõlõ,
ajat iks jala, lövvät jahhe,
käänät küle, lövvät külmä!
Lännü_ks mant lämmi veri,
kanglast kanasõ veri.
Piitrekene, velekene,
kui täl iks tulõ kuri miil,
kui täl kaldu kalg´ söä,
kääni tä_ks suu saan´a poolõ,
haari tä_ks koolnut kuulutada,
haari määnüt mälehtädä.
Kuri sul iks koolnut kuuluta,
tikõ määnüt mälehtädä.