55. Mõrsja omaksed ja mõrsja laulavad lahkudes.

SL 1692.
H, Setu 1903, 463 (33) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

(Mõrsja omaksed laulavad:)
Mi_ks kulla sysarõni,
mi meelimar´akõnõ,
sa_ks saiq ülä ümbrelle,
saiq kasa kaalalõ.
Jätäq kodo kolm usku,
viis usku velisille:
rõõsa piimä rõõgahusõq,
hapnõpiimä har´otusõq,
kohopiimä kogahusõq!
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
sino_ks elo essüteti,
sino muudo mutitõti,
saa-i_ks nätäq neio ello,
saa-i kaiaq kabo ello -
uma elo unõhtõllõq,
kabo elo kaotõllõq!
Küünü_ks sinolt küsümä,
nõsõ_ks sinolt nõudma:
kui_ks sa olliq neiokõnõ,
üles iks kasviq kabokõnõ,
olli_ks sul hiuss helläne,
olli_ks sul koss kullanõ.
Kohe_ks panniq hiussõ hellädse,
panniq kossa kulladsõ?
Sullõ_ks ütle ni kynõlõ:
esel um illos´ uiboaid,
um iks matal´ mar´apuu-aid,
mine_ks sa aida uibo'ohe,
verevähe vislapuuhtõ,
sinnä panõq sa_ks hiuss helläne,
panõq koss kullanõ!
Kui saat iks sa, neio, ülä kodo,
saat kasa kaalalõ,
sys kui kodo kost´ma kutsutas,
velisihe aigu viitmä,
kui tult iks kodo kost´ma,
ilosahe läät uibo-aida,
verevähe vislapuu-aida,
näet sys hiust helläst,
näet kossa kullast,
sys saa viil nätäq neio illo,
saa kaiaq kabo illo.
Oh iks sinno, sõpra suvist,
kinnä sõpra keväjäst!
Kohe_ks mi sinno unõhtõllõ,
umast mi meelest minehtelle?
Um iks uibo külä otsah,
vislapuu külä veereh,
sinnä mi_ks sinno unõhtõllõ,
kalli sõbra kaotõllõ.
Sõbrakõnõ, mu sõsari,
mino_ks sa meelimar´akõnõ,
oh iks su imme helläkeist,
oh iks su maamat mar´akõist -
olõ-s vajja saldiq neid saaju,
kittäq neid kihljäidsi!
Võinuq viil elläq, võinuq ollaq,
võinuq ollaq umah kotoh,
elläq uma ese tarõh.
Anni ulli hoolõtuhe,
nõrgalt mõtõtõ nõalõ -
olli_ks sa nuur neiokõnõ,
olli_ks sa kassuv kabokõnõ,
olli_ks sa kullus´ kullakõnõ,
olli_ks sa näküs´ neiokõnõ.
Sõbrakõist, mu sõsarda -
küll iks nu ime vaja haard,
vaja_ks haard halusahe,
vaja_ks tund tulusahe,
jääs iks su ime ikma,
sino kandja kahitsõmma!
Tsih iks tsih, taad vajja,
taad vajja, vana naane,
elähünü inemine!
Selle saiq viina veesselät,
olut ilma ostmalda:
jõi_ks sa viina vii võrra,
jõi_ks sa olut oja võrra,
jõi_ks sa viina umast verest,
jõi_ks sa olut umõst olõst!
Neio_ks sa ime helläkene,
neio_ks sa maama, mar´akõnõ,
s`oo_ks ma ütle ni kynõlõ:
kui_ks sa viina ihksiq,
kui sa olut tahtsõq,
katsi lauta oll´ karja täüs,
kolm lauta Kullõsit -
kutsnu_ks Kullõsõ ostjaq,
kutsnu_ks kar´a kauplõjaq,
inäp saanuq sa liiko lehmäst,
inäp saanuq kasvo kar´ast,
kui sai_ks sa kasvo kabost,
liiko linahiussõst!
(Mõrsja laulab:)
Küll iks sa minno vajja haarat,
vajja haarat, vajja tunnõt!
Inne_ks sa minno vajja haara-i,
vajja haara-i, vajja lövvä-i:
tult iks üles hummogulla,
varra inne valgõ'õt,
katla lövvät tühä tulõ pääl,
lövvät paa palava,
veerät esi, vana, vii perrä,
kaalut, vana, kao mano -
läät sys kängi käskmä,
saapit saatma,
lää-i kängäq käskeh,
saapaq saatõh -
läät iks, vana, vii perrä,
kaalut, vana, kao mano,
sys iks minno vajja haarat,
vajja haarat, vajja lövvät,
vajja haarat halusahe!
Imekene_ks helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
pääle kallis kasvataja!
Lää_ks ma kulla ti kotost,
lää_ks ma, mari, umast majast,
lää_ks iäst ilosast,
kuupääväst kullatsõst,
saa-i ma kodo inäp kunagi,
velisihe, virvekene.
Kodo jääs mu kost´ma kävväq,
vele tarõh aigu viitä.
Ime_ks-kene, esekene,
tätä_ks-kene, maamakõnõ,
painu_ks teid pallõma,
hiidä hellile synolõ:
angõ_ks palk paja pääle,
piholõ peo pääle,
miä_ks kabo kar´ah käve,
üüside öüdsih käve,
käve_ks põldu põim'mah,
käve_ks niitü riibmah!
Kui jää-i minno, mereterrä,
suurõ järve soolaterrä,
võtat iks sys sa neio näidsikost,
võtat suvõst sulasõ,
talvõst tallipoisikõsõ -
neio taht palka nädälist,
suurt palka sulanõ.
Imekene_ks, esekene,
anna_ks, jummal, minol minnäq,
anna_ks, jummal, hüä aigu,
anna_ks tunni õndsat
minol tuulilõ minnäq,
veerdäq vihmakibõnillõ!